Trifiidide päev

John Wyndham

Tegemist on siis selle kooliaasta viimase antiutoopia raamatuga nimega "Trifiidide päev". Ideaalse maailma ehk utoopia täielik vastand. See on hirmuäratavat ühiskonda kujutav teos, kus kirjeldatakse kõikvõimalikke tulevikukatastroofe. Kindlalt on see ulme, kuna reaalselt poleks võimalik taimel "jalgu" alla võtta ja tulla ning lihtsalt tappa.

Raamat rääkis ühest mehest Willist, kes jutustas oma loo mina-vormis, kuidas ta oli pärast ühe tapva koletise, trifiidi, kes suudab liikuda ja tappa, tapmiskatset ehk rünnakut haigalsse sattunud ning kuidas sel ajal napilt iga kui viimne linnas oli pimedaks jäänud. Inimesed uskusid ja rääkisid, et see olevat olnud eelmise õhtu komeedisadu, mis olevat imeline vaatepilt, kuid mis nende silmanärvid täielikult halvas.

Trifiidid olid siis ühed koletislikud taimed, mida kasvatati väga rangetes kasvandustes, neil oli range ülevaade koguaeg ja nad ei saanud kahju teha. Neid hoiti õli saamiseks. Kuid peale kogu linna pimedaks jäämist ei valvanud enam trifiide keegi ning said pääsema ja jooksid mööda maailma laiali.

Kui Will haiglas ärkas, läks ta uurima linna peale sealseid olusid ning päästis ühe tüdruku Josella teda rünnanud pimeda käest. Koos suundusid nad teisi nägijaid otsima. Mingi aja pärast nad mõned ka leidsid ning asusid nendega uut elu rajama, kuna sealne seis oli katastroof. Tänu ühele lõksule nad hargnesid, kuid uuesti kokku saades hakkasid nad elama kolm pimeda talus ning samas aidates neil pimedatel eluga hakkama saada. Bill elas Josellaga seal ning said ka lapse, üritades oma elu saada umbes sarnaseks sellele, mis oli enne kõike seda jama. Raamatu lõpu poole tuli ühel päeval sinnatallu üks mees, kellel oli kuri plaan rajada vasallsüsteem, kus Will oleks olnud selle talu vasall ja oleks pidanud peale oma pere ja kolme pimeda veel ülal pidama kahtekümmet pimedat. Küll nad töötaksid Willi heaks, kuid Will keeldus pakkumisest ja põgenes oma perega ühele väikesele Briti saarele.

Mõtisklesin pikemat aega enne magama jäämist selle üle, mida täpsemalt oli autor püüdnud lugejale edastada selle raamatuga. Võib olla sisu polnudki nii oluline, vaid lihtsalt täiendas raamatu mõtet, mis on kindlasti olulisem kui sisu ise. Mõttest sain aru, et kui maailm kokku kukuks, valitseks täielik kaos. See oleks sama hea, et looduskatastroof. See oleks situatsioon, kus jääks tugevama jõuga isiksused nö võitjaks. Igapäeva harjumused ja kombed kadusid liigagi kiiresti. Raamatus oli näide, et inimeste südametunnistus ei lubanud poest toitu varastada, kuid mõne päeva möödudes pilluti ja peksti aknaid sisse, kuna nälg, hirm ja abitusetunne tegid inimestega oma töö. Inimesed metsistusid väga kiiresti, kasutati vägivalda ja tegelikult lubamatuid ja illegaalseid võtteid nii inimeste kui ka kõige muu peal. Inimesed tegid ka pundid ning iga punt plaanis kinni nabida ühe nägija, kes oleks neile silmade eest. Nagu aru sain, piisab ühest väikesest apsust või muust teost, kui juba maailm murdub. Raamatus said inimesed aru, et enam nad ei näe, sattuti paanikasse, kuna miski polnud enam endine ja millegile polnud toetuda. Seni kaua kuni on midagi tuttavat ja kindlat läheduses, on kõik hästi. Meie maailm on ikka väga õrn ja ebakindel ning liiga sõltuv kõigest.

Kogu selle asja juures pani mind üllatama asjaolu, et Will suutis säilitada kaine mõistuse ja ei läinud selle vooluga kaasa. Oleks ta jäänud üksikuks nägijaks ja poleks ta saanud kellegagi rääkida, oleks lõpuks ka tema sellega kaasa läinud. 

Raamatu meeldimise koha pealt ei oska ma kommenteerida väga hästi. Sisu oli täis fantaasiat, mis erilist muljet mulle ei avaldanud. Küll avaldas muljet selle raamatu mõte, mis pani mind mõistma, kui lähedal on ka senine maailm hukkule.

Soovitan KINDLALT kõigil lugeda, siis ehk mõistetakse, et me oleme ületanud igasuguse piiri ja et veel ehk saame päästa ka tulevaste generatsioonide elu heaolu.

Ilusat suve algust!

Libahunt

Seekord oli kohustuslikuks kirjanduseks August Kitzbergi näidend "Libahunt". Kõige esimesena mõtlesin muidugi, et kellel tuleks pähe lugeda näidendit, palju lihtsam oleks ju näidendi kava kusagilt muretseda ja sisukokkuvõte läbi lugeda. Veel tundus väga sisukas lugu olevat, kuid tegelt koosnes minu raamat ka August Kitzbergi teisest näidendist "Kauka jumalast".

Raamat rääkis ühest vanal ajal elanud perekonnast nimega Tammaru, kuhu kuulusid pereema, pereisa, vanaema ning poeg Margus. Perre oli võetud elama teiseks lapseks ka kasutütar Mari, kellega Margus siis suureks saades abielluma pidi. Pere oli Marisse kiindunud nagu oma päris tütresse ja nende jaoks oli see enam kui loogiline ning kindel, et Marist ja Margusest saab kunagi paar. Kuid ühel õhtul, ilmub pererahva ukse taha äsja samal õhtul tapetud nõia väidetav tütar. Pererahvas võtavad tüdruku enda juurde elama ning otsustavad talle nimeks panna Tiina. Aastate möödudes armub Margus Mari asemel Tiinasse ning ei taha enam Mariga abielluda. Mari suurest armukadedusest hakkab külas levitama Tiina kohta kuulujutte, et too olevat libahunt. Tiina põgeneb külast. Pererahvas on õnnelik, et tüdrukust lahti said, kuid Margus on õnnetu. Siiski abiellub Margus Mariga, kuid nende abielu pole õnnelik. Ühel päeval ilmub nende ukse taha uuesti Tiina, kutsudes Margust endaga kaasa siit külast lahkuma. Margus armastas küll Tiinat, kuid ei julgenud oma pere reeta ja keeldus. Aastaid hiljem, kui Marguse vanemad olid juba surnud, kuuleb Margus oma perega huntide ulgumist. Margus otsustab nende hirmutamiseks püssi lasta, kuid tabab sellega Tiinat, kes siis hiljem Marguse käte vahel sureb.

Oskan näidendi kohta öelda, et see rääkis vanal ajal elanud inimeste kiiksudest mitte usaldada ennast, kuulata iseenese südant ning valida ise, mida uskuda või mitte. Inimesed uskusid peaaegu kõike, mida neile räägiti ning selle asemel, et asja uurida või info levitajalt küsida info päritolu kohta, pistsid kõik sabad jalge vahele ja olid hirmu täis. Raamat rääkis ka tüüpilistest hirmudest nagu näiteks, et keegi äkki kusagil on teistsugusem ja et ta julgeb seda ka olla. Siit minu arvamus, et miks peeti Tiinat libahundiks. See oli sellepärast, et esiteks ta maailmavaade ja käitumine oli omamoodi ja teistsugusem ning külarahvale võõras. Teiseks et ta ema oli nõid. Teda kardeti tema iseloomu eripärade poolest.

Minu jaoks oli Tiina väike üksik hing, kes kaistes ennast teiste kiusu ja sõimu eest, kuid ei vastanud kunagi samaga. See ilmselt Margust Tiina puhul köitiski.

Minu arvamus sellest, miks Margus siiski Mari valis kui Tiinat tegelikult rohkem armastas. Ta ei tahtnud oma pere reeta ja neid maha jätta ja kartis ka, et uude kohta põgenemine oleks väga suur risk, kuna kiiresti levivate kuulujuttude tõttu ei pruugi nad sisse sulanduda külarahva massi.

Raamatus kohtasin ka inimtüüpide põrkumist. Tooksin võrdluseks need kaks tüdrukut, Tiina ja Mari. Tiina oli väga vaba mõtlemisega, kes tegi täpselt nii, nagu tema tahtis ja hetkel õigeks pidas. Ja oli Mari koos pererahvaga, kes juba mitmendat põlve kindlate traditsioonide ja uskumuste järgi elas. Nad üritasid olla võimalikult "väiksed" maailma suhtes ja ei soovinud endale palju tähelepanu. Maril ja temaga koos pererahval ja nii ka külarahval puudus avatud mõttemaailm.

Tiina oleks minu arust võib olla natuke vaoshoitum ja mitte võtma südamesse solvanguid, kuid perekond oleks võinud olla natuke vastutulelikum erinevustele iseloomus. Kuid süüdistada ei saa kumbagi, sest mõlemad inimtääbid elasid enda eesmärkide, traditsioonide või reeglite ning harjumuste järgi.

Kärbeste jumal

William Golding

See periood lugesin läbi ühe kuulsama noorteromaani "Kärbeste jumal". Raamat räägib Inglismaalt pärit poistest, kes peale lennuõnnetust leiavad end üksikult saarelt.

Raamat algas sellega, kuidas lennuõnnetuse tagajärjel jäävad ellu vaid kuni 13-aastased poisid. Kõige nooremad võisid olla ka kolmesed. Kõik nad tundsid hirmu, kes vähem, kes rohkem, sest mingil hetkel avastasid nad, et täiskasvanuid pole ja peavad ise kõigega toime tulema. Õnneks suutsid poisid koostööd teha, valisid enda seast pealiku, pidasid koosolekuid ja lõid kindlad reeglid. Ralph, kõigi poiste pealik, pidas kõige olulisemaks pääsemist ja tegi kõik selleks, et võimalikult ruutu sellelt saarelt pääseda. Seetõttu otsustasid poisid teha kõrge mäe otsa suitsusignaali kaugelt mööduvate laevade jaoks. Algus sujus kõik hästi, kuid ajapikku muutus tule eest hoolitsemine teisejärguliseks ja anti alla. Nii läks ka suhetega. Algul said kõik poisid väga suurepäraselt läbi, koostöö sujus ja kõigil oli hea, kuid mida edasi, muutusid nende suhted omavahel. Tülitseti, karjuti, vägivallatseti, tapeti. Lõpuks eraldub üks grupp poisse, mille pealikuks oli Jack Merridew ning kelle peamiseks huviks polnud pääsemine, vaid küttimine ja pidutsemine. Pääsemine saarelt jäi tahaplaanile.

Raamat andis minu arvates väga hästi edasi seda, kuidas erinevad inimtüübid taolises olukorras käituksid. Oli tüüpe, kes liidripositsioonil olles üritasid oma võimu mitte nii väga teiste peal alandavaid asju tehes. Oli ka tüüpe, kes ainult ihkaski võimu järgi ning selle nimel oli valmis ka peaaegu et tapma, et olla kõigi poolt armastatud liider. Oli ka tüüpe, kes muidu oma arukuse, silmaringi avaruse ja loogilise mõtlemise poolest oleks kõige paremini sobinud liidriks, kuid oma veidra välimuse, nõrga iseloomu ja hirmu tõttu tõrjuti ta tagasi ja jäeti alati viimaseks. Selline oli näiteks Põssa. Väga nutika ja loogilise mõtlemisega poiss, kuid kuna oli ainuke natuke kogukam ja prille kandev nohik, talluti ta nö jala alla. Simon seevastu suutis ikka mingil määral enda eest seista, kuid ka temal oli väga omamoodi mõttemaailm ja julgust polnud ka üleliia palju nagu oli seda Jackil.
Jack on Simonile ja eriti Põssale täielik vastand. Tegutses hetkelise emotsiooni järgi, mitte mõeldes enese või millegi muu säästmisele või kaalutledes mitmesuguseid valikuid. Peaasi, et saaks tappa, lüüa ja tunda enda ja oma töö üle uhkust.

Tekkis klassis arutledes ka küsimus, et miks ikkagi väikesed ja isegi mitte teismelised POISID? Meie arvamuseks oli, et ei arvataks et sellised väga erinevad käitumised oleksid kuidagi puberteediga seotud. Ja et kui mängus oleks olnud ka tüdrukud, siis oleks tekkinud ebavõrdsus, alandamine ja kes teab mis veel.

Poisid üritasid olla nagu täiskasvanud, olla hästi arukad ja mõelda ning tegutseda vastavalt. Kuid iha võimu järele sai võitu ning asi läks vahel lausa kellegi surmani välja.
Raamat oli täis olukordi, kus oleks olnud vaja just kõige targemate ja arukamate mõistust, kuid nende julgusest ja kartmatusest võis vaid unistada. Sellepärast ongi liidri kohal kartmatud, aga mitte nii arukad inimtüübid, kes teevad otsuseid hetke emotsiooniga, mitte loogiliselt asju kaaludes ja läbi mõeldes.

Minu lugu

Mart Poom / Indrek Schwede

See raamat ei olnud nagu iga teine noortekas. See ei olnud ka õudusjuttude kogumik või ilukirjandus või ulme. See raamat räägib Eesti legendist jalgpallis. See raamat on pandud kokku Mart Poomi karjäärist jalgpallis, kuid samas ka isklikumast elust.

Küll oli õpetaja öelnud, et läbi peaksime lugema noorteka, aga just olid olnud jõulud ning sain kingiks selle raamatu. Õpetaja lubas ning lugesingi hoopis selle raamatu noorteka asemel läbi. Kuna ise olen jalgpallur, siis see peaks loogiline ja mõistetav olema, miks just selle raamatu välja valisin. ;)

Raamat, nagu öeldud, rääkis Mart Poomist. Ta oli väike tundmatu poiss pärit Mustamäelt, kellele meelids väga sporti teha. Alguses üldse oleks ta jäänud korvpalli mängima kui tema kooli poleks tulnud Olev Reimi. Tolle aja väga heal treeneril Roman Ubakivil tuli mõte Eestis alustada rahvusjalgpalliga. Ta otsis üle Eesti jalgpallihuvilisi ja kutsus neid trenni. Mart pandi koolis esimeses proovitrennis väravasse, kuna ta ei olnud väljakul kõige säravam kuju ning ta oli pikka ja peenikest kasvu. Mardile hakkas see meeldima ning nii ta jäigi kuni oma eduka karjääri lõpuni väravavahiks.

Algul treenis ta lihtsalt nagu iga teine poiss, kuid kui tuli aeg võistelda, tekkis Mardil tunne, et ta peab ja tahab tulevikus kaugele jõuda. Vanemate poolt kiidusõnu nii palju ei tulnud, nii et Mart pingutas trennis nii kõvasti kui sai, et kuulda oma treenerilt kiitust. 

Mingi aja jooksul hakkasid võistlused toimuma ka välismaal, kust sai paremat varustust osta ja kuulsust koguda. See teine polnud muidugi nii oluline, peaasi, et kaugele jõuaks. Kuid Mart siiski kogus kuulsust ja oli isegi välismaistel ajakirjadel esikaanel suure pealkirjaga.
Ta hakkas ise peale igat trenni päevikut pidama , analüüsides end väga kriitiliselt pannes endale hindeid 5-palli süsteemis. Kui ta sai hindeks 3-, oli tulemus isegi hea. Kui õigesti mäletan, pani ta endale ainult ühe korra hindeks 5-, ülejäänud hinded tavaliselt olid kahed ja kolmed. Isegi peale iga turniiri analüüsis ta kõik sisse lastud väravad läbi, kuidas see oli ja kuidas oleks võinud teha, et väravat ära hoida. Samas sealjuures sisendas ta endale kogu aeg meeldetuletuseks, et väravas ei magata ning unekotte pole väljakule vaja jne.

Minuvanusena hakkas ta lisaks tegema ka salatrenni ehk ta hakkas iseseisvalt treenima nii staadionil, kodus kui ka igalpool mujal, kus sai jõudu teha ja palli taguda. Ta tegi seda koos sõpradega, kes talle siis peale lõid ja tema sai väravas tõrjumist õppida. Mart tegi IGA PÄEV 2-4 tundi trenni. Raamatus on isegi kirjas, et 1992. aastal treenis mees kokku 1052 tundi ja 45 minutit. Isegi jõuluaeg ja vana aasta viimane ei olnud erandiks - ta ei saanud rahulikult magamagi jääda kui trenn tegemata oli. Nii tegutses ta kuni karjääri oma lõpuni.

Kokkuvõtteks ütleksin, et Mart on tõepoolest legend, kuna oli esimene eestlane, kes maailmas tippu jõudis professionaalse jalgpallurina. 

Mardi karjäär lõppes 10. august 2009. aastal  A. Le Coq arenal mängides Portugali vastu. Mart mängis ainult esimesel poolajal kaks kolmandikku.

Mulle isiklikult on Mart kõige suuremaks eeskujuks ja tema raamat andis mulle väga palju motivatsiooni ise trenni tegemisel. Hetkelgi kõigub peas mõtte, et hakkaksin samamoodi päevikut pidama ning tundub, et varsti ka jõuan selleni. Iseseisvalt treenima hakkan ma 100%.
Mulle meeldivad peale tema ka välismaised jalgpallurid nagu Gareth Bale ja Rooney jne. Hetkel olen ikkagi ausalt öeldes Mardi fänn. 

Lõpetuseks ütleksin, et raamat sobib kõigile ja loodan, et iga lugeja leiab sealt motivatsiooni ükskõik missugusel alal. Kellel natukenegi viitsimist, soovitaksin seda lugeda ja luban, et teile meeldib see.

Soovitan soojalt :)

Õudne Eesti 

Koostanud Indrek Hargla

Novembrikuu lugemine oli meil kirev ja isegi kananahka tekitav Indrek Hargla poolt koostatud "Õudne Eesti". Raamatu sisuks on erinevate Eesti kirjanike kirjutatud õuduslood, millest mina pidin lugemiseks välja valima 10, muidu on raamatus 31 lugu.

Esimene minu loetud lugu: "Ohvrid" -Jaan Oks

Lugu oli väga lühike ja hoogne, kuid kui iga sõna lugeda kui eraldi mõistena tundus see lugugi minu jaoks isegi natuke õudne. Sisu jäi sellegi poolest minule isiklikult segaseks, aga teiste blogisid vaadates tundub, et ka teistele.

Teine minu loetud lugu: "Metsavaim" -Veiko Belials

See lugu minu jaoks eriti õuduslugu ei meenutanud, kuid selles loos sai halb heast jagu. Loos on tunda ühe mehe poolt siirast ühtekuuluvustunnet ja armastust metsa vastu. Mees andis kõik, et metsa kaitsta ja mitte kunagi oma energiallika kohaga sidet kaotada. Kuid kahjuks sai metsa kolinud, ainult rahast hooliv ja isekas maniak mehest jagu ja raius ühe puu, mis oli hea mehe hingepuuks, koos mehe hingega maha. Lugu oli kurb ja pani siiralt mõtlema, et ka tänapäeval linnad aina kasvavad koos majadega, metsa ruutkilomeetreid väheneb ning inimeste eluiga lüheneb. Seda kõike on kohutavalt kurb mõelda, kuna inimesed on osa loodusest ehk me hävitame iseennast.

Kolmas minu loetud lugu: "Rõugutaja tütar" -Friedrich Reinhold Kreutzwald

Lugu rääkis küll ainult ühel, aga parimal moel välja selle, et kõik, mis teed, tuleb ringiga tagasi, ükskõik, kuidas ja millal, ta tuleb 100%-st 100% tagasi. Väga hästi kõnetas mind see lause selle loo puhul, et igal oinal oma mihklipäev.

Neljas minu loetud lugu: "Suurte kuuskede man" -Juhan Jaik

Lugu mehest nimega Jakop, kes ajaviiteks ning igavuse peletamiseks ja sõltuvuse rahuldamiseks tappis süütuid loomi. Peaaegu et alati jättis ta laiba sinna samasse kõdunema. Aga nagu sõltuvuses inimestel ikka mureks, tapmisel ta siiski nagu täieliku rahuldust ei leidnud ning hakkas aina rohkem riskima ja suuremaid loomi tapma.

Minu meelest tahtis autor öelda selle looga ja minu meelest õnnestus see lause loos välja tuua väha hästi, et suur tükk ajab suu lõhki.

Viies minu loetud lugu: "Kojutulek" -Liisi Ojamaa

See lugu meeldis mulle kõige vähem nendest kümnest loost. See lugu ei kiskunud kuidagi endaga kaasa ja jättis endast kuidagi pooliku mulje minu jaoks. Pooled olid joobes, pooled vehkisid kaarte mängida ja keegi nuttis kedagitema traagilise surma puhul taga. Järsku olid kõik surnud v.a. ühe tüdruku. Ei tea, aga minule jäi samuti see loo mõte arusaamatuks nagu teistelegi.

Kuues minu loetud lugu: "Surm" -Richard Roht

Autor kirjeldas loos surma ja selle juhtumist/protsessi väga pisidetaile rõhutavalt, minu jaoks isegi usutavalt (kuigi tavaliselt ma muinasjutte/muistendeid ei usu) ja jubedalt. Üks kõige kõhedust tekitavamaid lugusid üldse, aga mulle meeldis ja kogu aeg oli ärevus sees.

 

Seitsmes minu loetud lugu: "Surnu pärandus" -Aleksander Tassa

Lugu rääkis mehest, kes kogus mürgiseid usse, kes hiljem ka mehe tapsid.

Tuleb välja, et hobi võikellegi/millegi kogumine võib olla isegi eluohtlik ja vägagi mürgine.

Kaheksas minu loetud lugu: "Häitsmetund" -Herta Laipaik

Selles loos oli üks teeline naine, kes ostis endale leivaisa. Taluperemees oli nõus ja võttiski naise enda tallu tööle. Naine armus seal ühte perekonnaliikmesse ehk ühte mehesse. Neid taheti paari panna, kuid tüdruku nime ei leitud rahvanimekirjast. Leiti hoopis eelmise põlvkonna elanute inimeste nimekirjast. Tüdruk oli hauast tõusnud kummitus ja ta teine mina piinas teda, et tea peab oma patu lunastama. Naine oli enda eelmises elus oma lapse jõkke uputanud ning ühel päeval leidis mees naise vees ulpimas, nende ühine laps naise kätel.

Üheksas minu loetud lugu: "Ussid tõusevad õhku" -Jaak Sarapuu

Loo moraal: igas asjas on midagi head ja midagi halba. Selles loos tappis mees nimega Jaan, usse oma ülemuse rõõmuks hävitades usse ja nende kodusid. Vastutasuks sellistele tegudele tappis ussi mürgine hammustus mehe.

See on sama hea, et sa võid ju kellegile kummarduda, aga kellegi teise poole näitad sa ikka oma tagumikku.

Kümnes minu loetud lugu: "Öö nõiapoes" -Gert Helbemäe

Lugu rääkis katku esimest juhtumist Eesti pealinnas Tallinnas. Süda ööl suurel peol oli ühel mehel väga paha hakanud ning kolm sõpra tõid ta apteekeri juurde, et ta tema terveks teeks. Eliksiiridega jändav apteeker ei pannud tähele samal ajal tuli sisse astunut vanahärrat, kes ravimeid ja siis apteekeri puudutas oma kepi otsaga. Apteeker vihastas ja saatis vanamehe oma apteegist välja. Järgmisel hommikul avastas apteeker sinna ööseks jäänud haigel mehel põse pealt jõhkra punni, mis viitas katkule. Jah, see oli katk. Sel hetkel tuli ka apteekeril meelde jutt katkumehest, kelle kepi puudutusel katku haigestutakse. Apteeker suri katku kolm päeva hiljem.

Kuristik rukkis 

J. D. Salinger

Raamat rääkis 17-aastasest poisist nimega Holden Caulfield, kes kirjeldab raamatus vägagi täpselt oma maailmavaateid ning kes vägagi tihti ümbritsevas maailmas pettub.

Väidetakse, et raamat on tuntuim teismeliste romaan ja seda on näha, et seda raamatut väga armastatakse, kuid mind jättis see raamat külmaks ning ei tekitanud mingit erilist emotsiooni. Seal olid laused nii sügavamõttelised ja keerukaks käänatud, et vahepeal lihtsalt ei saanud lause mõttele pihta ja nii jäi nagu mõtte edastamine minule segaseks.

Raamatu sisu koosnes paarist päevast koolis ja linnas. Linnas sellepärast, et ta oli järjekordselt koolist välja visatud olles läbi kukkunud kõik eksamid välja arvatud inglise keele. See juhtus paar päeva enne jõuluvaheaega ning ta võis vaheaja alguseni koolis elada ning siis koju minna. Kuna tal oli nii siiber sellest koolist, sealsetest inimestest  ja igapäeva rutiinist, otsustas ta ühel ööl koolist ära joosta. Ta uitas paar päeva niisama linnas, mõeldes end selgeks, puhata rutiinist ning siis kolmapäevaks koju naasta. Ta veetis linnas, New Yorkis, aega klubides istudes ja juues. Sel ajal sai ta ka kahe vana sõbraga kokku. Ta ei maganud ja ei söönud korralikult. Baarist saabudes saadeti hotellis tema tuppa lõbutüdruk, kuna Holden soovis oma süütusest lahti öelda. Kuid kui lõbutüdruk tema ukse taha jõudis, polnud järsku sel hetkel tal enam tuju seda teha, kuid vajaliku summa maksis ta siiski. Pärast tuli lõbutüdruku sutenöör ja kolkis ta läbi, kuna Holden ei nõustunud rohkem maksma. 
Küll aga kõnetas mind üks asi raamatus - telefon. Seda oli näha, et poiss oli üksildane ja vajas kellegi lähedust, üritades alati kellegile traati tõmmata. Kuid tihti peale sinna paika see jäi või puudus tal vastav tunne selle sooritamiseks. Raamatu algul oli tal see vajadus suurem kellegiga lihtsalt rääkida, kuid raamatu lõpu poole ta mõistis, et üksinda olla polegi nii paha. Nii otsustaski ta üleüldse ära minna ja mitte enne paarikümmet aastat tagasi tulla. Kuid enne seda tahtis ta oma väikese õe, Phoebega, hüvasti jätta. Tüdruk ei olnud nõus Holdeni plaaniga - kas ta läheb koos Holdeniga või ei lähe kumbki. Tüdruku käitumine mõjutas Holdeni meelt ning ta kavatses siiski koju jääda.

Holdenile ei meeldinud kino ega filmid ning ta ärritus täiesti tühiste asjade peale, mis ei omanud olukorras mingit erilist tähtsust. Ta sooviks oli elada üksi kusagil metsas, oma onnis nii, et keegi teda ei sega. Tema jaoks tundusid täiskasvanud naiivsed ja tema vanused teised teismelised nõmedad. Sallyga proovis ta leida ühist kontakti, olles temaga suhtes, kuid peagi mõistis ta, et tüdruk on liiga pealiskaudne ja üleolev. Nii kergesti see asi lõppeski. 
Ka vanemad tundusid vahel ülbed ja ebaausad tema suhtes, kuid tegelikult ta teadis, et nad hoolivad Holdenist väga ja soovivad talle ainult head. Tänu sellele suutis Holden neile kergemini andestada ja eks ta armastas ka väga oma vanemaid. Eriti armastas ta oma väikest õde ja väikest venda Alliet, kes oli kahjuks teises ilmas.
Tegelikult oli Holden väga hooliv ja heasüdamlik. See väljendus tema õe vanuste laste peal. Ta üritas kaitsa lapsi tollase Ameerika standardite eest. Tema mõtted, tunded ja plaanid tundusid tema käitumise ja suhtumise kõrvalt nii siirad. Aga kahjuks leidus neid inimesi vähe, kes teda tõsiselt võtsid, sest naljalt ei võta keegi tõsiselt inimest, kellel pole hinded koolis just kõige paremad, onju? Keegi ei oskaks oodata, et ka halbade hinnetega õpilasel võib mõnikord ka tõsi taga olla. Ta usaldas vähe inimesi, ainult mõnda nagu näiteks oma vanemaid, õde, Spencerit (ajaloo õpetaja Pencey koolis) ja Anatolit (endine inglise keele õpetaja).

See raamat oli ise nagu üks nooruk - segane ja täielik segapundar. Vahepeal ma ei mõistnud, mida ühe või teise asjaga mõeldi ja kuhu see tahtis edasi triivida. Kõik noored sõdivad iseendaga küsides endalt tihti miks me peame koolis õppima seda, mis meid tegelikult ei huvita? Kes ma olen? Mida teised tahavad, et milline ma oleksin? Millisena ma meeldiksin tegelikult teistele? Holden pidas end vanemaks kui oli, lubades endale joomist ja regulaarset suitsetamist. Ta üritas endale tõestada, et saab kõigega hakkama, kuid sisimas oli ta lihtsalt väike õnnetu poiss, kes ei julgenud naljalt enda kaitseks välja astuda ja tegelikku maailma nii täpselt veel ei mõistnud.

Leidsin raamatust, et Holdenil oli üks unistus. Ta tahtis olla the catcher in the rye. Ta kujutas ette, kuidas palju lapsi mängivad kuristiku lähedal kulli või mõnd muud mängu ning kuidas mänguhoos satub mõni mitte ümbrust tähelepanev laps joostes kuristiku servale ohtlikult lähedale ning Holdeni ülesandeks oli tema päästmine. Kahjuks ma ei mäleta ja ei oska ka arvata, kust tal võis selline unistus tulla, kuid mulle see unistus ausalt öeldes isegi meeldib. Kohe väga isegi. Sellest tuli ka raamatu nimi.

Algul tundus see raamat nagu iga teinegi nooruki seiklus. Ma ei leidnud mitte ühtegi sügavat mõtet ja ei osanud täpselt ette kujutada kõike seal raamatus toimuvat. Raamatu kirjelduse järgi oleksin kohe pakkunud, et tegemist on 21. sajandi alguses kirjutatud raamatuga, kuid pidin koguaeg endale meelde tuletama, et tegelikult on tegemist hoopis 20. sajandiga ehk umbes viiekümnendatel. 
See oli raamat, mis paiskas õhku palju erinevaid küsimusi nii väga sügavamõttelistel teemadel, kui ka täiesti tavapärastest asjadest, mida oleme harjunud nägema iga päev. Näiteks mis saab pardikestest ja kaladest, kui järv jäässe läheb? Kuhu neil minna on? Mida nad teevad?

Aga kui enda vastu lõplikult aus olla, siis mul ei olnud mingit erilist huvi seda raamatut lugeda. Mulle ei tekkinud kordagi mingit erilist emotsiooni ega midagi. See nagu ei tahtnud mul edeneda, aga tähtajaks pidin selle ikkagi läbi saama. Seal ei olnud midagi sellist, mis oleks mind motiveerinud lugema. Ühesõnaga läbi ma ta sain, aga kui tavaliselt on mul raamatust palju meeles, siis sellest ei jäänud meelde sugugi nii palju.
Samas, kui minu arvates raamat oli suhteliselt igav, oli selles nii mõndagi, millega pärast teistega arutada. See andis mulle ka häid ideid slle blogi kirjutamisel.

Ma täitsa usun, kui paljud ütlevad, et see on raamat, mida lihtsalt peab läbi lugema. Otsustasin, et võtan selle uuesti kätte, kui endal juba natuke avaram vaade maailmale. Praegu ma arvan, et olen natuke liiga noor, et selliseid keerulisi teemasid mõista. Olen ju alles laps, kes tegelikust maailmast veel eriti aru ei saa. Kuid kuivanemaks saan, siis ehk mõistan paremini neid sügavamõttelisi, keerulisi, samas siiraid mõtteid ja tundeid selles raamatus.

Minu Hispaania

Anna- Maria Penu

Sellel suvel jõudsin ma kahjuks lugeda läbi ainult ühe raamatu, kuna olen sportlane ja suvi oli sisustatud sporditegemisega (tennis ja jalgpall). Valisin seekordki reisikirjelduse, kuna eelmine kord lugedes tekkis tõsine huvi nende lugemise vastu.

Kindlasti te mõtlete, et miks just Hispaania? Miks mitte mõni muu ebapopulaarne riik nagu oli Nepaal? Põhjus on lihtne. Õpin teist aastat järjest Hispaania keelt ja tahtsin natuke rohkem selle maa kohta teada saada. Üleüldse tundus ka huvitav, et miks kogu maailm Hispaaniat teab.

Raamatu peategelane/autor on Anna-Maria Penu. Ta oli noor vallaline naine, kes elas üksinda Lasnamäel korteris. Ta tegi kontoritööd, mis ei toonud kuigi palju sisse ning sellepärast ei saanud ta kunagi ka reisida. Kuigi ta ise soovis maalt lahkujatele teeseldud naeratusega head reisi, oli ta sellest tüdinenud. Ta polnud õnnelik. Ta tahtis oma elu muuta ja otsustaski ära minna, kuhugi kaugele.

Raamatu sisu rääkis Anna-Maria elust Hispaanias. See polnud lihtne - ta ei osanud sõnagi Hispaania keelt, tl ei olnud seal mitte ühtegi tuttavat, tööd ei olnud, oma maja, pere, autot ega isegi tervisekaarti ei omanud ja üleüldse oli tal rahadega nii kitsas, et sai väga harva endale kohvi lubada. Aga hea asi, mille Anna-Maria endale leidis, oli armastus.

Raamatut edasi lugedes hakkas tasapisi edenema ka tema elu - ta elas küll koos oma kallimaga, aga üürikorteris koos teiste välismaalaste ja tudengitega, rändas mööda Hispaaniat ringi, rahaline seis muutus natukene paremaks, õppis Hispaania keele selgeks jne.

Enne lugemist oli mul mulje, et Hispaania on perfektne maa - kõik on seal rikkad ja õnnelikud, kõigil on kodu, hinnad ja maksud ei ole kõrged jne. Aga raamatust tuli välja, et kõik on leebelt öeldes täiesti vastupidi. Välismaalasel oli võimatu tööd leida. Sellest siis ka raha vähesus. Maksud olid seal nii kõrged, et OMA korterist võis vaid unistada ning tihti polnud midagi hamba alla panna. Sellepärast elasidki noored vanemate juures ja lootsid, et ühel päeval kas nad saavad töö või abikaasa, kes on heal järjel.

Veel räägiti raamatus Hispaania põhiprobleemidest - suitsetamine ja alkoholi joomine. Kunagi ammu polnud peaaegu ühetgi kohta, kus ei suitsetatud - kodudes, poes, külas, haiglates ja isegi tualetis käies. Ja kui sa valisid endale mittesuitsetaja elu, pidid lihtsalt kannatama suitsu, mis sulle suitsetaja poolt näkku puhuti. Aga selleks ajaks, kui Anna- Maria oli läinud Hispaaniasse, oli see hullus natukenegi maha rahunenud ehk siis oli ka juba pubisid ja kohti, kus suitsetamine oli keelatud. Teiseks probleemiks tõin ma välja alkoholi. Seda jõid ka alaealised täiesti süüdimatult. Näiteks sel ajal, kui Briti tudengid võitlesid oma õiguste eest, oli Hispaania tudengitel ükskõik ja nad jõid end iga öö täiesti oimetuks. Isegi pereisad käisid peale tööpäeva pubis sõpradega õlut joomas ja niiviisi iga õhtu kuni vahetevahel hommikuni välja.

Muidugi räägiti seal teistestki probleemidest, kuid need peate ise avastama seda raamatut lugedes. :)

Raamat oli huvitav, draamatiline, samas naljakas ning kaasakiskuv jällegi olenevalt momendist ja kohast. Raamat ise ei ole väga paks, aga kuna mul polnud väga palju aega lugeda, võttis see tavalisest rohkem aega. Raamatu lõpupoole on terve hulk pilte, mis tegid mu kujutuspildi veelgi elavamaks.

Raamat oli meie ühiskonna ilusas emakeeles. Kõik võõrkeelsed sõnad olid arusaadavalt ja lihtsalt lehekülje allserva ära tõlgitud. Tekstis oli ka kahekõnet. Raamat oli jagatud piisavalt lühikesteks peatükkideks ning peatükid oma korda lõikudeks.

Raamat sobib nii noortele kui ka täiskasvanutele ning muidugi väga suurele Hispaania fännile. :) Ma loodan väga, et minu kirjeldus selle raamatu kohta andis Teile inspiratsiooni selle raamatuga ise lähemalt tutvust teha ning võib olla isegi Hispaaniat külastama minna.

Ilusat tarkusekuu algust :)