Krabat

Otfried Preussler

See on siis minu selle õppeaasta viimane raamat. Muid valikuid meil seekord ei olnud.

Selle raamatu peategelane oli Krabat. Tema nii-öelda südame sõber oli Tonda, kes raamatu keskel hukati.

Raamat rääkis tema kolmest aastast Koselbruchi veskis. See oli Musta Maagia kool, kus nad pidid päev otsa rügama, et veski töötaks ja igal reedel peale lõunat muutsid kõik veskipoisid end ronkadeks ning õppisid Meistri/Möldri loitse pähe. Tänu nendele loitsudele oskasid nad ühtteist nõiduda/võluda. Aga kui saabusid kätte jõulud, valdas kõiki poisse hirm. Igal uusaasta ööl pidi keegi poistest surema. Esimene oli Tonda, kes pidi siit ilmast lahkuma ja teine oli Michal. Iga poiss kartis seda ja lootis, et tema ei pea olema see, keda hukatakse. Kuid siiski oli neil üks võimalus. Tegelikult ei võinud mitte ühelgi poisil olla armastust, aga ainult üks päev enne uut aastat võis tulla ühe poisi armsam teda teiste seast üles otsima. See tähendab seda, et kõik poisid pidid muutma end rongaks ja tüdruk pidi ära arvama, milline on tema kallim. Kui ta ära arvas, hukatakse Meister/Mölder, kõik veskipoisid saavad vabaks ja võivad veskist lahkuda. Kui ei, siis hukatakse poiss kui ka tema tüdruk. Raamatu lõpus juhtuski nii, et Krabati armsam tuli veskisse ja tundis Krabati ära. Ainult, et seekord pidi neiu tegema seda silmad kinni seotult. Ning poisid pidid hiirvaikselt seisma. Ja kui tüdruk Krabati ära tundis said kõik veskipoisid vabaks. Meister/Mölder suri keskööl, sest siis läks veski leekidesse.

Raamatu sisu oli väga ulmeline. See raamat oli tegelikult õudusromaan, kuna see rääkis pahast võlurist ja üleloomulike mustade jõudude võimsusest.

Raamatust oli minu meelest suhteliselt kerge lugeda. Vahepeal ei saanud küll aru, aga kui ma seda arusaamatut kohta uuesti lugesin, siis sai asi selgeks. Tekstis oli kahekõnet ja ka tavalist teksti. Raamat ei olnud päeviku vormis. Illustratsioone polnud.

Raamatust sain teada üht: pole vahet kui raske su elu on. Peaasi, et sul oleks süüa, juua , riideid, hoolivad sõbrad ja katus pea kohal. Aga Krabatil puudus kõige tähtsam asi - perekond. Raamatu alguses oli ta hulkur ja magas igal pool. Tal ei olnud kohta, kus tunda end enamvähem turvaliselt.

Mulle meeldis kõige rohkem see koht, kus Krabati armsam pidi ta pimesi üles leidma. Mulle meeldivad sellised õudust kui ka põnevust tekitavad kohad. See oligi minu jaoks raamatu tippkoht. Ma arvasin, et ta hukatakse koos tema armsamaga. Aga minu kergenduseks läks kõik ikkagi vastupidi.

Raamat lõppeski sellega, kus Krabat sai veskist lahkuda koos oma tüdrukuga.

Mõnusat lugemist :)