Seltsimees laps
Leelo Tungal
Peategelane oli raamatu autor ise - Leelo Tungal. Raamatus oli ta alla viieaastane väike tüdruklaps. Ta ei soovinud kellegile halba ja püüdis alati käituda nii, nagu käitub õige hea ja eeskujulik laps.
Ma arvan, et ma oleksin käitunud samamoodi nagu tema käitus, kuna minu arvates ei teinud ta midagi valesti. Eks ikka juhtus tal õnnetusi ja tegi kogemata seda, mida tal ei olnud kavas teha, aga tegelikult oli ta ju südamest hea laps.
Kui ma kujutlen end peategelase olukorda, ei teeks ma ise midagi teistmoodi sellepärast, et ma oleksin kindlasti samamoodi asjadele reageerinud. Võib olla ma küll kuulaks samamoodi raadiot, aga laule ma küll pähe ajama ei hakkaks, nagu tema seda tegi.
Peategelane Leelo sattus igasugustesse erinevatesse seiklustesse. Iga tegu, mis ta tegi, oli mingis mõttes väike seiklus. Näiteks kui ta Haava poe ees järjekorras seisis, et osta suhkrut (nõukogude ajal oli suhkru olemasolu poes harukordne nähtus).
Üldjoontes olid raamatu tegelaste isiksused positiivsed, ettevõtlikud, valmis võtma riske, julged ja mitte allaandjad.
Minu arvates oli lahedaim tegelane peategelase isa Tata (Leelo ise kutsus teda nii), kuna esiteks ta suutis hoolitseda Leelo eest, kui Memme (Leelo ema) oli vanglas. Teiseks ta suutis oma ja Leelo eluga toime tulla. Eks ikka tuli vahepeal väikseid apse sisse, kuid üldjoontes sai ta kõigega hakkama. Kolmandaks meeldis mulle see, et ükskõik oli tal raske aeg või ei, ta ei tarbinud alkoholi. Paljudes raamatutes, mida mina lugenud olen, on tavaliselt lapsevanem suurte murede ja probleemide pärast alkoholi küüsi langenud.
Minu lemmiktegelane oli peategelane ise. Ma valisin tema, sest meil on üpris palju sarnaseid iseloomulikke jooni ja üleüldse tundus ta olevat tore, armas ning sooja südamega tüdruk.
Kui ma saaksin valida, et kes oleksin mina tegelastest, siis ma oleksingi Leelo. Põhjused on samad, mis ülevalpool lõigus antud.
Kui ma saaksin raamatust ühe tegelasega sõber olla, siis ma oleksin muidugi Leeloga sõber, kuna päris elus ma saan ka väga hästi väikeste lastega läbi.
Kui ma saaksin saata ühe raamatu tegelase üksikule saarele, siis oleks see kindlasti üks mustadest meestest. Muidugi ma saadaks kõik mustad mehed, aga kuna ma saan valida ainult ühe, siis ma valiksin kõige vastikuma, halvema, kurjema, tugevama ja haisvama musta mehe sinna, kuna ta on kõige ülbem inimene kogu raamatust ja tema viis koos oma sõbraga Leelo memme ära.
Raamatu põhisündmused olid memme äraviimine ja tema tagasinõudmine/-püüdlemine. Tähtsamad tegelased (memme pere) võisid mõelda vaid memmele, kuidas ta küll toime tuleb ja kuidas ta sealt ära päästa.
Raamatus oli palju sündmusi.
Põnevaim aga samas ka rahutustekitavaim sündmus oli see, kus võõras mees tuli lihtsalt Leelo koju ja hakkas fotoalbumeid sorima tirides sealt pilte välja. Minu jaoks oli see sellepärast põnevaim sündmus, sest see tekitas minus ärevust ja veidike kahtlust selles osas, et kas Leelo suudab mehe käest võtta pildid ja albumid ning põgeneda nii, et mees teda kätte ei saaks.
Ma ei tahaks raamatut kuidagi muuta, minu meelest oli see väga hästi ja kavalalt kirjutatud. Ükski sündmus ei jäänud venima. Kui, siis ehk raamatu lõpu.
Raamatu tegevus toimus vanaema juures kui ka Leelo kodus ja koolimajas.
Raamatu tegevus toimus nõukogude ajal.
Raamat võiks edasi minna sellega kuidas Leelo kooli läheb, kuidas tal koolis läheb ja kuidas memme tagasi tuleb.
Minu arvates oleks võinud lõpplahendus olla natuke teistmoodi. Ma lõpetaks raamatu sellega, kuidas Leelo magama läheb, unne vajub ja memmest und näeb. Peale selle ei muudaks ma midagi.
Mina loeksin hea meelega ka järgmist osa, kuna raamatu lõpp oli väga äkiline ja ma tahaks teada, kas memme saab vanglast välja ja kuidas Leelo edaspidine elu läheb.
Raamatu autor on kirjutanud teose oma lapsepõlvest ja sealt pärit mälestustest.
Raamat lihtsalt kirjeldas ja jutustas mulle Leelo Tungla lapsepõlvest.
Raamatust õppisin, et kunagi ära lõpeta unistamist saada kelleksi teiseks.
Raamat andis mulle ühe uue mõttemeele - ole avatud ja sõbralik ja ära kaota lootust, küll siis kõik korda läheb.
Raamat meeldis mulle väga. On tore ja huvitav kuulsate inimeste elulugu/lapsepõlvemälestusi lugeda.
Esialgne mulje jäi suhtliselt segaseks. Ma ei teadnud, et tegu on raamatu autori lapsepõlvemälestustega ja tänu sellele oli mul raamatut algul raske mõista. Uurisin raamatu kohta ja kui sellest teada sain, edenes lugemine väga kiiresti ja lihtsalt.
Ma ei olnud sellest raamatust varem midagi kuulnud ja tänu sellele ei osanud ma sellest midagi loota.
Kõige üllatavam oli see, et kui ma aru sain, et tegu on Leelo Tungla lapsepõlvemälestustega, ei osanud ma arvata, et tema lapsepõlv nii kirju oli. Kirju selles mõttes, et toimus väga palju kurbi sündmusi. Mis saab hirmsamat olla, kui ema viiakse vangi.
Raamatut lugedes ei tundnud ma midagi erilist. Nagu tavaliselt, kujutasin oma peas ette seda, mida parasjagu lugesin.
Ma ei valinud seda raamatut. Ma läksin lihtsalt raamatukokku ja küsisin, et kas teil on seda või teist raamatut ja mulle toodi kätte see raamat. Niisiis hakkasingi seda raamatut lugema.
Teised raamatud on muinasjutud ja välja mõeldised, aga see raamat oli Leelo Tungla lapsepõlvemälestuste raamat ja mitte väljamõeldis.
Seda raamatut soovitan ma kõigile, kellel on Leelo Tungla vastu suurem huvi või tahe kellegi kuulsuse lapsepõlvemälestusi/elulugu lugeda.
Ma soovitan seda raamatut lugeda, kuna see on väga põnev ja sündmusterohke raamat.
Ma teadsin kirjanikust ainult tema nime ja olin ennegi tema kirjutatuid raamatuid lugenud. Aga muud suuremat ma tema kohta ei teadnud.
Ma sooviksin kirjaniku käest küsida paar küsimust:
-kuidas sul tuli mõte kirjutada oma lapsepõlvemälestustest raamat?
-kas sa oma ema jälle väljaspool vanglamüüre nägid?
Kõike ilusat :)
