Minu Nepaal
Kaia - Kaire Hunt
Seekord lugesin ma natuke teistsugusemat teost, reisikirjeldust. See ei ole üldse muinasjutu ega mingi väljamõeldud teose sarnane, vaid päris elus toimunud lugu. Reisikirjeldus räägib ühe inimese reisist ning tema elust ja muljetest seal. Raamat ei räägi ainult sellest, kuidas raamatuautorile meeldis või ei meeldinud, vaid räägib ka selle maa kommetest, kultuurist, igapäevelust jne. Ja muidugi ka raamatuautori tegemistest ja põhjusest/põhjustest, miks ta üldse sinna läks.
Raamatu peategelane, samas ka autor on Kaia - Kaire Hunt. Tema sattumine Nepaali juhtus järgnevalt: tal oli Eestist elamisest ja igapäeva rutiinist kõrini. Ta ei tahtnud endale elu, kus ta lõpetab kooli, siis läheb tööle, siis pensionile ja sureb teadmisega, et ta ei ole mitte midagi kasulikku teinud ei maailma ega ühiskonna jaoks. Enda väitel oli ta enda õige "mina" ära kaotanud ja ta tahtis minna seda otsima. Ta soovis endale elu, kus ta saaks teisi aidata. Tal oli Eestist ära saamisega kuidagi kiire ja nii ta hakkas internetist otsima sihtkohariiki kusagile Euraasiasse. Mingil hetkel leidis ta koha nimega Nepaal. Ta tundis, et see on see koht, kuhu tema kuulub ja minna tahab. Niisiis võttiski tegus naine endale mõtte Nepaali sõita ning olla seal kas paar nädalat, kuud või lausa aastat. Seda ei teadnud tema isegi päris täpselt.
Raamat rääkis Kaia elust Nepaalis. Nepaal asub Himaalja jalamil. Ta elas seal kokku paar aastat. Algul elas ta korteris, kuid pärast mõnda aega leidis ta "Megi" lastekodu. Sellest sai tema uus kodu ja ta aitas sealsetel inimestel lastekodu eluga toime tulla. Kaia elas lastekodus koos Bikashi, Nanda, Bibechana, Nanda õe, Samuli ja 19 lapsega. Algul oli naisel natuke raske selle rutiini ja kommetega harjuda nagu ka lastega, kuid need võtsid Kaia kiiresti omaks. Ja vastupidi. Kaia armastas lapsi tohutult. Ta hoolitses nende eest nagu oma enda laste eest luues lastekodus palju uusi kombeid ja kohustusi ning tuues palju rõõmu ja päikest lastekodusse. Kõik armastasid teda ja tema armastas kõiki. Üks koht jäi mul nii hästi meelde, kus Kaia muutis laste toitumisviisi, kuna nad kõik olid väga - väga peenikesed ja haigestusid kergesti. Kuid tänu Kaiale kõik muutus - lapsed olid palju rõõmsamad, energilisemad ja vastupidavamad ning nad ei haigestunud enam nii kergesti. Uus toit sisaldas rohkem puu- ja juurvilju, mida lapsed varem nii palju ei söönud.
Ega Kaia siis ainult lastekodus isutunud. Ta käis ka igalpool mujal mägedes seiklemas. Kaia õppis ka Nepaali keelt ja otsis seal isegi töökohta. Tööd ta paraku ei leidnud. Ta mõistis, et tal ei olegi tegelikult töötamiseks aega, kuna lapsed vajavad teda. Nepaali keele omandas aga see-eest täitsa kenasti.
Raamat oli väga kaasakiskuv, rõõmsameelne, vahepeal naljakas ja vahepeal kurb, olenevalt momendist ja kohast. Raamat ei ole väga paks ja ma sain selle raamatu väga kiiresti läbi. Kuigi mul ei olnud aega seda kohe järjest läbi lugeda, sain selle ikkagi kahe õhtuga läbi.
Raamat oli lihtne, arusaadavas eesti keeles. Kui seal oli ka midagi ingliskeelset, oli kõik ilusasti lehekülje allservas ära tõlgitud. Tekstis oli kahekõnet, peatükid olid lõikudeks/osadeks jaotatud. Illustratsioone oli ka, mis andsid kirjeldatule parema ettekujutuse. Raamat oli vahepeal päeviku vormis, kuid siiski üldiselt mitte.
Raamatut lugedes tekkis ka minul tahtmine Nepaali külastada. See koht tundus väga huvitav ja hoopis teistsugusem kui Eesti või mõni muu riik Euroopas, kus olen käinud ja lähemalt näinud. Nepaal tundub Aasia riigile omaselt väga eriline nii oma eksootilisuses kui ka kasvõi räpakuses. Raamat meeldis mulle nii väga, et tahaksin sellelaadseid raamatuid veel lugeda. Mulle meeldis ka see, et sellist tüüpi raamatu lugemine laiendab silmaringi üpriski palju ilma, et kodust lahkuma peaks.
Raamat lõppes ikka sellega, kus Kaial tuleb aeg lahkuda Nepaalist. Ta viis isegi lapsed enne oma minekut kooli, et ei oleks palju nutmist ja igatsevaid ning kurbi pilke.
Kaia igatseb sinna tagasi oma laste ja Bikashi juurde.
Raamat sobib absoluutselt kõigile lugemiseks.
Ilusat kevadet Teile :)
