Kuristik rukkis
J. D. Salinger
Raamat rääkis 17-aastasest poisist nimega Holden Caulfield, kes kirjeldab raamatus vägagi täpselt oma maailmavaateid ning kes vägagi tihti ümbritsevas maailmas pettub.
Väidetakse, et raamat on tuntuim teismeliste romaan ja seda on näha, et seda raamatut väga armastatakse, kuid mind jättis see raamat külmaks ning ei tekitanud mingit erilist emotsiooni. Seal olid laused nii sügavamõttelised ja keerukaks käänatud, et vahepeal lihtsalt ei saanud lause mõttele pihta ja nii jäi nagu mõtte edastamine minule segaseks.
Raamatu sisu koosnes paarist päevast koolis ja linnas. Linnas sellepärast, et ta oli järjekordselt koolist välja visatud olles läbi kukkunud kõik eksamid välja arvatud inglise keele. See juhtus paar päeva enne jõuluvaheaega ning ta võis vaheaja alguseni koolis elada ning siis koju minna. Kuna tal oli nii siiber sellest koolist, sealsetest inimestest ja igapäeva rutiinist, otsustas ta ühel ööl koolist ära joosta. Ta uitas paar päeva niisama linnas, mõeldes end selgeks, puhata rutiinist ning siis kolmapäevaks koju naasta. Ta veetis linnas, New Yorkis, aega klubides istudes ja juues. Sel ajal sai ta ka kahe vana sõbraga kokku. Ta ei maganud ja ei söönud korralikult. Baarist saabudes saadeti hotellis tema tuppa lõbutüdruk, kuna Holden soovis oma süütusest lahti öelda. Kuid kui lõbutüdruk tema ukse taha jõudis, polnud järsku sel hetkel tal enam tuju seda teha, kuid vajaliku summa maksis ta siiski. Pärast tuli lõbutüdruku sutenöör ja kolkis ta läbi, kuna Holden ei nõustunud rohkem maksma.
Küll aga kõnetas mind üks asi raamatus - telefon. Seda oli näha, et poiss oli üksildane ja vajas kellegi lähedust, üritades alati kellegile traati tõmmata. Kuid tihti peale sinna paika see jäi või puudus tal vastav tunne selle sooritamiseks. Raamatu algul oli tal see vajadus suurem kellegiga lihtsalt rääkida, kuid raamatu lõpu poole ta mõistis, et üksinda olla polegi nii paha. Nii otsustaski ta üleüldse ära minna ja mitte enne paarikümmet aastat tagasi tulla. Kuid enne seda tahtis ta oma väikese õe, Phoebega, hüvasti jätta. Tüdruk ei olnud nõus Holdeni plaaniga - kas ta läheb koos Holdeniga või ei lähe kumbki. Tüdruku käitumine mõjutas Holdeni meelt ning ta kavatses siiski koju jääda.
Küll aga kõnetas mind üks asi raamatus - telefon. Seda oli näha, et poiss oli üksildane ja vajas kellegi lähedust, üritades alati kellegile traati tõmmata. Kuid tihti peale sinna paika see jäi või puudus tal vastav tunne selle sooritamiseks. Raamatu algul oli tal see vajadus suurem kellegiga lihtsalt rääkida, kuid raamatu lõpu poole ta mõistis, et üksinda olla polegi nii paha. Nii otsustaski ta üleüldse ära minna ja mitte enne paarikümmet aastat tagasi tulla. Kuid enne seda tahtis ta oma väikese õe, Phoebega, hüvasti jätta. Tüdruk ei olnud nõus Holdeni plaaniga - kas ta läheb koos Holdeniga või ei lähe kumbki. Tüdruku käitumine mõjutas Holdeni meelt ning ta kavatses siiski koju jääda.
Holdenile ei meeldinud kino ega filmid ning ta ärritus täiesti tühiste asjade peale, mis ei omanud olukorras mingit erilist tähtsust. Ta sooviks oli elada üksi kusagil metsas, oma onnis nii, et keegi teda ei sega. Tema jaoks tundusid täiskasvanud naiivsed ja tema vanused teised teismelised nõmedad. Sallyga proovis ta leida ühist kontakti, olles temaga suhtes, kuid peagi mõistis ta, et tüdruk on liiga pealiskaudne ja üleolev. Nii kergesti see asi lõppeski.
Ka vanemad tundusid vahel ülbed ja ebaausad tema suhtes, kuid tegelikult ta teadis, et nad hoolivad Holdenist väga ja soovivad talle ainult head. Tänu sellele suutis Holden neile kergemini andestada ja eks ta armastas ka väga oma vanemaid. Eriti armastas ta oma väikest õde ja väikest venda Alliet, kes oli kahjuks teises ilmas.
Tegelikult oli Holden väga hooliv ja heasüdamlik. See väljendus tema õe vanuste laste peal. Ta üritas kaitsa lapsi tollase Ameerika standardite eest. Tema mõtted, tunded ja plaanid tundusid tema käitumise ja suhtumise kõrvalt nii siirad. Aga kahjuks leidus neid inimesi vähe, kes teda tõsiselt võtsid, sest naljalt ei võta keegi tõsiselt inimest, kellel pole hinded koolis just kõige paremad, onju? Keegi ei oskaks oodata, et ka halbade hinnetega õpilasel võib mõnikord ka tõsi taga olla. Ta usaldas vähe inimesi, ainult mõnda nagu näiteks oma vanemaid, õde, Spencerit (ajaloo õpetaja Pencey koolis) ja Anatolit (endine inglise keele õpetaja).
See raamat oli ise nagu üks nooruk - segane ja täielik segapundar. Vahepeal ma ei mõistnud, mida ühe või teise asjaga mõeldi ja kuhu see tahtis edasi triivida. Kõik noored sõdivad iseendaga küsides endalt tihti miks me peame koolis õppima seda, mis meid tegelikult ei huvita? Kes ma olen? Mida teised tahavad, et milline ma oleksin? Millisena ma meeldiksin tegelikult teistele? Holden pidas end vanemaks kui oli, lubades endale joomist ja regulaarset suitsetamist. Ta üritas endale tõestada, et saab kõigega hakkama, kuid sisimas oli ta lihtsalt väike õnnetu poiss, kes ei julgenud naljalt enda kaitseks välja astuda ja tegelikku maailma nii täpselt veel ei mõistnud.
Leidsin raamatust, et Holdenil oli üks unistus. Ta tahtis olla the catcher in the rye. Ta kujutas ette, kuidas palju lapsi mängivad kuristiku lähedal kulli või mõnd muud mängu ning kuidas mänguhoos satub mõni mitte ümbrust tähelepanev laps joostes kuristiku servale ohtlikult lähedale ning Holdeni ülesandeks oli tema päästmine. Kahjuks ma ei mäleta ja ei oska ka arvata, kust tal võis selline unistus tulla, kuid mulle see unistus ausalt öeldes isegi meeldib. Kohe väga isegi. Sellest tuli ka raamatu nimi.
Algul tundus see raamat nagu iga teinegi nooruki seiklus. Ma ei leidnud mitte ühtegi sügavat mõtet ja ei osanud täpselt ette kujutada kõike seal raamatus toimuvat. Raamatu kirjelduse järgi oleksin kohe pakkunud, et tegemist on 21. sajandi alguses kirjutatud raamatuga, kuid pidin koguaeg endale meelde tuletama, et tegelikult on tegemist hoopis 20. sajandiga ehk umbes viiekümnendatel.
See oli raamat, mis paiskas õhku palju erinevaid küsimusi nii väga sügavamõttelistel teemadel, kui ka täiesti tavapärastest asjadest, mida oleme harjunud nägema iga päev. Näiteks mis saab pardikestest ja kaladest, kui järv jäässe läheb? Kuhu neil minna on? Mida nad teevad?
Aga kui enda vastu lõplikult aus olla, siis mul ei olnud mingit erilist huvi seda raamatut lugeda. Mulle ei tekkinud kordagi mingit erilist emotsiooni ega midagi. See nagu ei tahtnud mul edeneda, aga tähtajaks pidin selle ikkagi läbi saama. Seal ei olnud midagi sellist, mis oleks mind motiveerinud lugema. Ühesõnaga läbi ma ta sain, aga kui tavaliselt on mul raamatust palju meeles, siis sellest ei jäänud meelde sugugi nii palju.
Samas, kui minu arvates raamat oli suhteliselt igav, oli selles nii mõndagi, millega pärast teistega arutada. See andis mulle ka häid ideid slle blogi kirjutamisel.
See oli raamat, mis paiskas õhku palju erinevaid küsimusi nii väga sügavamõttelistel teemadel, kui ka täiesti tavapärastest asjadest, mida oleme harjunud nägema iga päev. Näiteks mis saab pardikestest ja kaladest, kui järv jäässe läheb? Kuhu neil minna on? Mida nad teevad?
Aga kui enda vastu lõplikult aus olla, siis mul ei olnud mingit erilist huvi seda raamatut lugeda. Mulle ei tekkinud kordagi mingit erilist emotsiooni ega midagi. See nagu ei tahtnud mul edeneda, aga tähtajaks pidin selle ikkagi läbi saama. Seal ei olnud midagi sellist, mis oleks mind motiveerinud lugema. Ühesõnaga läbi ma ta sain, aga kui tavaliselt on mul raamatust palju meeles, siis sellest ei jäänud meelde sugugi nii palju.
Samas, kui minu arvates raamat oli suhteliselt igav, oli selles nii mõndagi, millega pärast teistega arutada. See andis mulle ka häid ideid slle blogi kirjutamisel.
Ma täitsa usun, kui paljud ütlevad, et see on raamat, mida lihtsalt peab läbi lugema. Otsustasin, et võtan selle uuesti kätte, kui endal juba natuke avaram vaade maailmale. Praegu ma arvan, et olen natuke liiga noor, et selliseid keerulisi teemasid mõista. Olen ju alles laps, kes tegelikust maailmast veel eriti aru ei saa. Kuid kuivanemaks saan, siis ehk mõistan paremini neid sügavamõttelisi, keerulisi, samas siiraid mõtteid ja tundeid selles raamatus.
