Wednesday, May 27, 2015

Trifiidide päev
John Wyndham

Tegemist on siis selle kooliaasta viimase antiutoopia raamatuga nimega "Trifiidide päev". Ideaalse maailma ehk utoopia täielik vastand. See on hirmuäratavat ühiskonda kujutav teos, kus kirjeldatakse kõikvõimalikke tulevikukatastroofe. Kindlalt on see ulme, kuna reaalselt poleks võimalik taimel "jalgu" alla võtta ja tulla ning lihtsalt tappa.

Raamat rääkis ühest mehest Willist, kes jutustas oma loo mina-vormis, kuidas ta oli pärast ühe tapva koletise, trifiidi, kes suudab liikuda ja tappa, tapmiskatset ehk rünnakut haigalsse sattunud ning kuidas sel ajal napilt iga kui viimne linnas oli pimedaks jäänud. Inimesed uskusid ja rääkisid, et see olevat olnud eelmise õhtu komeedisadu, mis olevat imeline vaatepilt, kuid mis nende silmanärvid täielikult halvas.
Trifiidid olid siis ühed koletislikud taimed, mida kasvatati väga rangetes kasvandustes, neil oli range ülevaade koguaeg ja nad ei saanud kahju teha. Neid hoiti õli saamiseks. Kuid peale kogu linna pimedaks jäämist ei valvanud enam trifiide keegi ning said pääsema ja jooksid mööda maailma laiali.
Kui Will haiglas ärkas, läks ta uurima linna peale sealseid olusid ning päästis ühe tüdruku Josella teda rünnanud pimeda käest. Koos suundusid nad teisi nägijaid otsima. Mingi aja pärast nad mõned ka leidsid ning asusid nendega uut elu rajama, kuna sealne seis oli katastroof. Tänu ühele lõksule nad hargnesid, kuid uuesti kokku saades hakkasid nad elama kolm pimeda talus ning samas aidates neil pimedatel eluga hakkama saada. Bill elas Josellaga seal ning said ka lapse, üritades oma elu saada umbes sarnaseks sellele, mis oli enne kõike seda jama. Raamatu lõpu poole tuli ühel päeval sinnatallu üks mees, kellel oli kuri plaan rajada vasallsüsteem, kus Will oleks olnud selle talu vasall ja oleks pidanud peale oma pere ja kolme pimeda veel ülal pidama kahtekümmet pimedat. Küll nad töötaksid Willi heaks, kuid Will keeldus pakkumisest ja põgenes oma perega ühele väikesele Briti saarele.

Mõtisklesin pikemat aega enne magama jäämist selle üle, mida täpsemalt oli autor püüdnud lugejale edastada selle raamatuga. Võib olla sisu polnudki nii oluline, vaid lihtsalt täiendas raamatu mõtet, mis on kindlasti olulisem kui sisu ise. Mõttest sain aru, et kui maailm kokku kukuks, valitseks täielik kaos. See oleks sama hea, et looduskatastroof. See oleks situatsioon, kus jääks tugevama jõuga isiksused nö võitjaks. Igapäeva harjumused ja kombed kadusid liigagi kiiresti. Raamatus oli näide, et inimeste südametunnistus ei lubanud poest toitu varastada, kuid mõne päeva möödudes pilluti ja peksti aknaid sisse, kuna nälg, hirm ja abitusetunne tegid inimestega oma töö. Inimesed metsistusid väga kiiresti, kasutati vägivalda ja tegelikult lubamatuid ja illegaalseid võtteid nii inimeste kui ka kõige muu peal. Inimesed tegid ka pundid ning iga punt plaanis kinni nabida ühe nägija, kes oleks neile silmade eest. Nagu aru sain, piisab ühest väikesest apsust või muust teost, kui juba maailm murdub. Raamatus said inimesed aru, et enam nad ei näe, sattuti paanikasse, kuna miski polnud enam endine ja millegile polnud toetuda. Seni kaua kuni on midagi tuttavat ja kindlat läheduses, on kõik hästi. Meie maailm on ikka väga õrn ja ebakindel ning liiga sõltuv kõigest.

Kogu selle asja juures pani mind üllatama asjaolu, et Will suutis säilitada kaine mõistuse ja ei läinud selle vooluga kaasa. Oleks ta jäänud üksikuks nägijaks ja poleks ta saanud kellegagi rääkida, oleks lõpuks ka tema sellega kaasa läinud. 

Raamatu meeldimise koha pealt ei oska ma kommenteerida väga hästi. Sisu oli täis fantaasiat, mis erilist muljet mulle ei avaldanud. Küll avaldas muljet selle raamatu mõte, mis pani mind mõistma, kui lähedal on ka senine maailm hukkule.

Soovitan KINDLALT kõigil lugeda, siis ehk mõistetakse, et me oleme ületanud igasuguse piiri ja et veel ehk saame päästa ka tulevaste generatsioonide elu heaolu.

Ilusat suve algust!

Thursday, April 9, 2015

Libahunt


Seekord oli kohustuslikuks kirjanduseks August Kitzbergi näidend "Libahunt". Kõige esimesena mõtlesin muidugi, et kellel tuleks pähe lugeda näidendit, palju lihtsam oleks ju näidendi kava kusagilt muretseda ja sisukokkuvõte läbi lugeda. Veel tundus väga sisukas lugu olevat, kuid tegelt koosnes minu raamat ka August Kitzbergi teisest näidendist "Kauka jumalast".

Raamat rääkis ühest vanal ajal elanud perekonnast nimega Tammaru, kuhu kuulusid pereema, pereisa, vanaema ning poeg Margus. Perre oli võetud elama teiseks lapseks ka kasutütar Mari, kellega Margus siis suureks saades abielluma pidi. Pere oli Marisse kiindunud nagu oma päris tütresse ja nende jaoks oli see enam kui loogiline ning kindel, et Marist ja Margusest saab kunagi paar. Kuid ühel õhtul, ilmub pererahva ukse taha äsja samal õhtul tapetud nõia väidetav tütar. Pererahvas võtavad tüdruku enda juurde elama ning otsustavad talle nimeks panna Tiina. Aastate möödudes armub Margus Mari asemel Tiinasse ning ei taha enam Mariga abielluda. Mari suurest armukadedusest hakkab külas levitama Tiina kohta kuulujutte, et too olevat libahunt. Tiina põgeneb külast. Pererahvas on õnnelik, et tüdrukust lahti said, kuid Margus on õnnetu. Siiski abiellub Margus Mariga, kuid nende abielu pole õnnelik. Ühel päeval ilmub nende ukse taha uuesti Tiina, kutsudes Margust endaga kaasa siit külast lahkuma. Margus armastas küll Tiinat, kuid ei julgenud oma pere reeta ja keeldus. Aastaid hiljem, kui Marguse vanemad olid juba surnud, kuuleb Margus oma perega huntide ulgumist. Margus otsustab nende hirmutamiseks püssi lasta, kuid tabab sellega Tiinat, kes siis hiljem Marguse käte vahel sureb.

Oskan näidendi kohta öelda, et see rääkis vanal ajal elanud inimeste kiiksudest mitte usaldada ennast, kuulata iseenese südant ning valida ise, mida uskuda või mitte. Inimesed uskusid peaaegu kõike, mida neile räägiti ning selle asemel, et asja uurida või info levitajalt küsida info päritolu kohta, pistsid kõik sabad jalge vahele ja olid hirmu täis. Raamat rääkis ka tüüpilistest hirmudest nagu näiteks, et keegi äkki kusagil on teistsugusem ja et ta julgeb seda ka olla. Siit minu arvamus, et miks peeti Tiinat libahundiks. See oli sellepärast, et esiteks ta maailmavaade ja käitumine oli omamoodi ja teistsugusem ning külarahvale võõras. Teiseks et ta ema oli nõid. Teda kardeti tema iseloomu eripärade poolest.

Minu jaoks oli Tiina väike üksik hing, kes kaistes ennast teiste kiusu ja sõimu eest, kuid ei vastanud kunagi samaga. See ilmselt Margust Tiina puhul köitiski.

Minu arvamus sellest, miks Margus siiski Mari valis kui Tiinat tegelikult rohkem armastas. Ta ei tahtnud oma pere reeta ja neid maha jätta ja kartis ka, et uude kohta põgenemine oleks väga suur risk, kuna kiiresti levivate kuulujuttude tõttu ei pruugi nad sisse sulanduda külarahva massi.

Raamatus kohtasin ka inimtüüpide põrkumist. Tooksin võrdluseks need kaks tüdrukut, Tiina ja Mari. Tiina oli väga vaba mõtlemisega, kes tegi täpselt nii, nagu tema tahtis ja hetkel õigeks pidas. Ja oli Mari koos pererahvaga, kes juba mitmendat põlve kindlate traditsioonide ja uskumuste järgi elas. Nad üritasid olla võimalikult "väiksed" maailma suhtes ja ei soovinud endale palju tähelepanu. Maril ja temaga koos pererahval ja nii ka külarahval puudus avatud mõttemaailm.
Tiina oleks minu arust võib olla natuke vaoshoitum ja mitte võtma südamesse solvanguid, kuid perekond oleks võinud olla natuke vastutulelikum erinevustele iseloomus. Kuid süüdistada ei saa kumbagi, sest mõlemad inimtääbid elasid enda eesmärkide, traditsioonide või reeglite ning harjumuste järgi.




Sunday, February 15, 2015

Kärbeste jumal

William Golding

See periood lugesin läbi ühe kuulsama noorteromaani "Kärbeste jumal". Raamat räägib Inglismaalt pärit poistest, kes peale lennuõnnetust leiavad end üksikult saarelt.

Raamat algas sellega, kuidas lennuõnnetuse tagajärjel jäävad ellu vaid kuni 13-aastased poisid. Kõige nooremad võisid olla ka kolmesed. Kõik nad tundsid hirmu, kes vähem, kes rohkem, sest mingil hetkel avastasid nad, et täiskasvanuid pole ja peavad ise kõigega toime tulema. Õnneks suutsid poisid koostööd teha, valisid enda seast pealiku, pidasid koosolekuid ja lõid kindlad reeglid. Ralph, kõigi poiste pealik, pidas kõige olulisemaks pääsemist ja tegi kõik selleks, et võimalikult ruutu sellelt saarelt pääseda. Seetõttu otsustasid poisid teha kõrge mäe otsa suitsusignaali kaugelt mööduvate laevade jaoks. Algus sujus kõik hästi, kuid ajapikku muutus tule eest hoolitsemine teisejärguliseks ja anti alla. Nii läks ka suhetega. Algul said kõik poisid väga suurepäraselt läbi, koostöö sujus ja kõigil oli hea, kuid mida edasi, muutusid nende suhted omavahel. Tülitseti, karjuti, vägivallatseti, tapeti. Lõpuks eraldub üks grupp poisse, mille pealikuks oli Jack Merridew ning kelle peamiseks huviks polnud pääsemine, vaid küttimine ja pidutsemine. Pääsemine saarelt jäi tahaplaanile.

Raamat andis minu arvates väga hästi edasi seda, kuidas erinevad inimtüübid taolises olukorras käituksid. Oli tüüpe, kes liidripositsioonil olles üritasid oma võimu mitte nii väga teiste peal alandavaid asju tehes. Oli ka tüüpe, kes ainult ihkaski võimu järgi ning selle nimel oli valmis ka peaaegu et tapma, et olla kõigi poolt armastatud liider. Oli ka tüüpe, kes muidu oma arukuse, silmaringi avaruse ja loogilise mõtlemise poolest oleks kõige paremini sobinud liidriks, kuid oma veidra välimuse, nõrga iseloomu ja hirmu tõttu tõrjuti ta tagasi ja jäeti alati viimaseks. Selline oli näiteks Põssa. Väga nutika ja loogilise mõtlemisega poiss, kuid kuna oli ainuke natuke kogukam ja prille kandev nohik, talluti ta nö jala alla. Simon seevastu suutis ikka mingil määral enda eest seista, kuid ka temal oli väga omamoodi mõttemaailm ja julgust polnud ka üleliia palju nagu oli seda Jackil.
Jack on Simonile ja eriti Põssale täielik vastand. Tegutses hetkelise emotsiooni järgi, mitte mõeldes enese või millegi muu säästmisele või kaalutledes mitmesuguseid valikuid. Peaasi, et saaks tappa, lüüa ja tunda enda ja oma töö üle uhkust.

Tekkis klassis arutledes ka küsimus, et miks ikkagi väikesed ja isegi mitte teismelised POISID? Meie arvamuseks oli, et ei arvataks et sellised väga erinevad käitumised oleksid kuidagi puberteediga seotud. Ja et kui mängus oleks olnud ka tüdrukud, siis oleks tekkinud ebavõrdsus, alandamine ja kes teab mis veel.

Poisid üritasid olla nagu täiskasvanud, olla hästi arukad ja mõelda ning tegutseda vastavalt. Kuid iha võimu järele sai võitu ning asi läks vahel lausa kellegi surmani välja.
Raamat oli täis olukordi, kus oleks olnud vaja just kõige targemate ja arukamate mõistust, kuid nende julgusest ja kartmatusest võis vaid unistada. Sellepärast ongi liidri kohal kartmatud, aga mitte nii arukad inimtüübid, kes teevad otsuseid hetke emotsiooniga, mitte loogiliselt asju kaaludes ja läbi mõeldes.

Saturday, January 10, 2015

Minu lugu

Mart Poom / Indrek Schwede


See raamat ei olnud nagu iga teine noortekas. See ei olnud ka õudusjuttude kogumik või ilukirjandus või ulme. See raamat räägib Eesti legendist jalgpallis. See raamat on pandud kokku Mart Poomi karjäärist jalgpallis, kuid samas ka isklikumast elust.

Küll oli õpetaja öelnud, et läbi peaksime lugema noorteka, aga just olid olnud jõulud ning sain kingiks selle raamatu. Õpetaja lubas ning lugesingi hoopis selle raamatu noorteka asemel läbi. Kuna ise olen jalgpallur, siis see peaks loogiline ja mõistetav olema, miks just selle raamatu välja valisin. ;)

Raamat, nagu öeldud, rääkis Mart Poomist. Ta oli väike tundmatu poiss pärit Mustamäelt, kellele meelids väga sporti teha. Alguses üldse oleks ta jäänud korvpalli mängima kui tema kooli poleks tulnud Olev Reimi. Tolle aja väga heal treeneril Roman Ubakivil tuli mõte Eestis alustada rahvusjalgpalliga. Ta otsis üle Eesti jalgpallihuvilisi ja kutsus neid trenni. Mart pandi koolis esimeses proovitrennis väravasse, kuna ta ei olnud väljakul kõige säravam kuju ning ta oli pikka ja peenikest kasvu. Mardile hakkas see meeldima ning nii ta jäigi kuni oma eduka karjääri lõpuni väravavahiks.
Algul treenis ta lihtsalt nagu iga teine poiss, kuid kui tuli aeg võistelda, tekkis Mardil tunne, et ta peab ja tahab tulevikus kaugele jõuda. Vanemate poolt kiidusõnu nii palju ei tulnud, nii et Mart pingutas trennis nii kõvasti kui sai, et kuulda oma treenerilt kiitust. 
Mingi aja jooksul hakkasid võistlused toimuma ka välismaal, kust sai paremat varustust osta ja kuulsust koguda. See teine polnud muidugi nii oluline, peaasi, et kaugele jõuaks. Kuid Mart siiski kogus kuulsust ja oli isegi välismaistel ajakirjadel esikaanel suure pealkirjaga.
Ta hakkas ise peale igat trenni päevikut pidama , analüüsides end väga kriitiliselt pannes endale hindeid 5-palli süsteemis. Kui ta sai hindeks 3-, oli tulemus isegi hea. Kui õigesti mäletan, pani ta endale ainult ühe korra hindeks 5-, ülejäänud hinded tavaliselt olid kahed ja kolmed. Isegi peale iga turniiri analüüsis ta kõik sisse lastud väravad läbi, kuidas see oli ja kuidas oleks võinud teha, et väravat ära hoida. Samas sealjuures sisendas ta endale kogu aeg meeldetuletuseks, et väravas ei magata ning unekotte pole väljakule vaja jne.
Minuvanusena hakkas ta lisaks tegema ka salatrenni ehk ta hakkas iseseisvalt treenima nii staadionil, kodus kui ka igalpool mujal, kus sai jõudu teha ja palli taguda. Ta tegi seda koos sõpradega, kes talle siis peale lõid ja tema sai väravas tõrjumist õppida. Mart tegi IGA PÄEV 2-4 tundi trenni. Raamatus on isegi kirjas, et 1992. aastal treenis mees kokku 1052 tundi ja 45 minutit. Isegi jõuluaeg ja vana aasta viimane ei olnud erandiks - ta ei saanud rahulikult magamagi jääda kui trenn tegemata oli. Nii tegutses ta kuni karjääri oma lõpuni.
Kokkuvõtteks ütleksin, et Mart on tõepoolest legend, kuna oli esimene eestlane, kes maailmas tippu jõudis professionaalse jalgpallurina. 

Mardi karjäär lõppes 10. august 2009. aastal  A. Le Coq arenal mängides Portugali vastu. Mart mängis ainult esimesel poolajal kaks kolmandikku.
Mulle isiklikult on Mart kõige suuremaks eeskujuks ja tema raamat andis mulle väga palju motivatsiooni ise trenni tegemisel. Hetkelgi kõigub peas mõtte, et hakkaksin samamoodi päevikut pidama ning tundub, et varsti ka jõuan selleni. Iseseisvalt treenima hakkan ma 100%.
Mulle meeldivad peale tema ka välismaised jalgpallurid nagu Gareth Bale ja Rooney jne. Hetkel olen ikkagi ausalt öeldes Mardi fänn. 

Lõpetuseks ütleksin, et raamat sobib kõigile ja loodan, et iga lugeja leiab sealt motivatsiooni ükskõik missugusel alal. Kellel natukenegi viitsimist, soovitaksin seda lugeda ja luban, et teile meeldib see.

Soovitan soojalt :)