Minu lugu

Mart Poom / Indrek Schwede

See raamat ei olnud nagu iga teine noortekas. See ei olnud ka õudusjuttude kogumik või ilukirjandus või ulme. See raamat räägib Eesti legendist jalgpallis. See raamat on pandud kokku Mart Poomi karjäärist jalgpallis, kuid samas ka isklikumast elust.

Küll oli õpetaja öelnud, et läbi peaksime lugema noorteka, aga just olid olnud jõulud ning sain kingiks selle raamatu. Õpetaja lubas ning lugesingi hoopis selle raamatu noorteka asemel läbi. Kuna ise olen jalgpallur, siis see peaks loogiline ja mõistetav olema, miks just selle raamatu välja valisin. ;)

Raamat, nagu öeldud, rääkis Mart Poomist. Ta oli väike tundmatu poiss pärit Mustamäelt, kellele meelids väga sporti teha. Alguses üldse oleks ta jäänud korvpalli mängima kui tema kooli poleks tulnud Olev Reimi. Tolle aja väga heal treeneril Roman Ubakivil tuli mõte Eestis alustada rahvusjalgpalliga. Ta otsis üle Eesti jalgpallihuvilisi ja kutsus neid trenni. Mart pandi koolis esimeses proovitrennis väravasse, kuna ta ei olnud väljakul kõige säravam kuju ning ta oli pikka ja peenikest kasvu. Mardile hakkas see meeldima ning nii ta jäigi kuni oma eduka karjääri lõpuni väravavahiks.

Algul treenis ta lihtsalt nagu iga teine poiss, kuid kui tuli aeg võistelda, tekkis Mardil tunne, et ta peab ja tahab tulevikus kaugele jõuda. Vanemate poolt kiidusõnu nii palju ei tulnud, nii et Mart pingutas trennis nii kõvasti kui sai, et kuulda oma treenerilt kiitust. 

Mingi aja jooksul hakkasid võistlused toimuma ka välismaal, kust sai paremat varustust osta ja kuulsust koguda. See teine polnud muidugi nii oluline, peaasi, et kaugele jõuaks. Kuid Mart siiski kogus kuulsust ja oli isegi välismaistel ajakirjadel esikaanel suure pealkirjaga.
Ta hakkas ise peale igat trenni päevikut pidama , analüüsides end väga kriitiliselt pannes endale hindeid 5-palli süsteemis. Kui ta sai hindeks 3-, oli tulemus isegi hea. Kui õigesti mäletan, pani ta endale ainult ühe korra hindeks 5-, ülejäänud hinded tavaliselt olid kahed ja kolmed. Isegi peale iga turniiri analüüsis ta kõik sisse lastud väravad läbi, kuidas see oli ja kuidas oleks võinud teha, et väravat ära hoida. Samas sealjuures sisendas ta endale kogu aeg meeldetuletuseks, et väravas ei magata ning unekotte pole väljakule vaja jne.

Minuvanusena hakkas ta lisaks tegema ka salatrenni ehk ta hakkas iseseisvalt treenima nii staadionil, kodus kui ka igalpool mujal, kus sai jõudu teha ja palli taguda. Ta tegi seda koos sõpradega, kes talle siis peale lõid ja tema sai väravas tõrjumist õppida. Mart tegi IGA PÄEV 2-4 tundi trenni. Raamatus on isegi kirjas, et 1992. aastal treenis mees kokku 1052 tundi ja 45 minutit. Isegi jõuluaeg ja vana aasta viimane ei olnud erandiks - ta ei saanud rahulikult magamagi jääda kui trenn tegemata oli. Nii tegutses ta kuni karjääri oma lõpuni.

Kokkuvõtteks ütleksin, et Mart on tõepoolest legend, kuna oli esimene eestlane, kes maailmas tippu jõudis professionaalse jalgpallurina. 

Mardi karjäär lõppes 10. august 2009. aastal  A. Le Coq arenal mängides Portugali vastu. Mart mängis ainult esimesel poolajal kaks kolmandikku.

Mulle isiklikult on Mart kõige suuremaks eeskujuks ja tema raamat andis mulle väga palju motivatsiooni ise trenni tegemisel. Hetkelgi kõigub peas mõtte, et hakkaksin samamoodi päevikut pidama ning tundub, et varsti ka jõuan selleni. Iseseisvalt treenima hakkan ma 100%.
Mulle meeldivad peale tema ka välismaised jalgpallurid nagu Gareth Bale ja Rooney jne. Hetkel olen ikkagi ausalt öeldes Mardi fänn. 

Lõpetuseks ütleksin, et raamat sobib kõigile ja loodan, et iga lugeja leiab sealt motivatsiooni ükskõik missugusel alal. Kellel natukenegi viitsimist, soovitaksin seda lugeda ja luban, et teile meeldib see.

Soovitan soojalt :)