Trifiidide päev
John Wyndham
Tegemist on siis selle kooliaasta viimase antiutoopia raamatuga nimega "Trifiidide päev". Ideaalse maailma ehk utoopia täielik vastand. See on hirmuäratavat ühiskonda kujutav teos, kus kirjeldatakse kõikvõimalikke tulevikukatastroofe. Kindlalt on see ulme, kuna reaalselt poleks võimalik taimel "jalgu" alla võtta ja tulla ning lihtsalt tappa.
Raamat rääkis ühest mehest Willist, kes jutustas oma loo mina-vormis, kuidas ta oli pärast ühe tapva koletise, trifiidi, kes suudab liikuda ja tappa, tapmiskatset ehk rünnakut haigalsse sattunud ning kuidas sel ajal napilt iga kui viimne linnas oli pimedaks jäänud. Inimesed uskusid ja rääkisid, et see olevat olnud eelmise õhtu komeedisadu, mis olevat imeline vaatepilt, kuid mis nende silmanärvid täielikult halvas.
Trifiidid olid siis ühed koletislikud taimed, mida kasvatati väga rangetes kasvandustes, neil oli range ülevaade koguaeg ja nad ei saanud kahju teha. Neid hoiti õli saamiseks. Kuid peale kogu linna pimedaks jäämist ei valvanud enam trifiide keegi ning said pääsema ja jooksid mööda maailma laiali.
Kui Will haiglas ärkas, läks ta uurima linna peale sealseid olusid ning päästis ühe tüdruku Josella teda rünnanud pimeda käest. Koos suundusid nad teisi nägijaid otsima. Mingi aja pärast nad mõned ka leidsid ning asusid nendega uut elu rajama, kuna sealne seis oli katastroof. Tänu ühele lõksule nad hargnesid, kuid uuesti kokku saades hakkasid nad elama kolm pimeda talus ning samas aidates neil pimedatel eluga hakkama saada. Bill elas Josellaga seal ning said ka lapse, üritades oma elu saada umbes sarnaseks sellele, mis oli enne kõike seda jama. Raamatu lõpu poole tuli ühel päeval sinnatallu üks mees, kellel oli kuri plaan rajada vasallsüsteem, kus Will oleks olnud selle talu vasall ja oleks pidanud peale oma pere ja kolme pimeda veel ülal pidama kahtekümmet pimedat. Küll nad töötaksid Willi heaks, kuid Will keeldus pakkumisest ja põgenes oma perega ühele väikesele Briti saarele.
Mõtisklesin pikemat aega enne magama jäämist selle üle, mida täpsemalt oli autor püüdnud lugejale edastada selle raamatuga. Võib olla sisu polnudki nii oluline, vaid lihtsalt täiendas raamatu mõtet, mis on kindlasti olulisem kui sisu ise. Mõttest sain aru, et kui maailm kokku kukuks, valitseks täielik kaos. See oleks sama hea, et looduskatastroof. See oleks situatsioon, kus jääks tugevama jõuga isiksused nö võitjaks. Igapäeva harjumused ja kombed kadusid liigagi kiiresti. Raamatus oli näide, et inimeste südametunnistus ei lubanud poest toitu varastada, kuid mõne päeva möödudes pilluti ja peksti aknaid sisse, kuna nälg, hirm ja abitusetunne tegid inimestega oma töö. Inimesed metsistusid väga kiiresti, kasutati vägivalda ja tegelikult lubamatuid ja illegaalseid võtteid nii inimeste kui ka kõige muu peal. Inimesed tegid ka pundid ning iga punt plaanis kinni nabida ühe nägija, kes oleks neile silmade eest. Nagu aru sain, piisab ühest väikesest apsust või muust teost, kui juba maailm murdub. Raamatus said inimesed aru, et enam nad ei näe, sattuti paanikasse, kuna miski polnud enam endine ja millegile polnud toetuda. Seni kaua kuni on midagi tuttavat ja kindlat läheduses, on kõik hästi. Meie maailm on ikka väga õrn ja ebakindel ning liiga sõltuv kõigest.
Kogu selle asja juures pani mind üllatama asjaolu, et Will suutis säilitada kaine mõistuse ja ei läinud selle vooluga kaasa. Oleks ta jäänud üksikuks nägijaks ja poleks ta saanud kellegagi rääkida, oleks lõpuks ka tema sellega kaasa läinud.
Raamatu meeldimise koha pealt ei oska ma kommenteerida väga hästi. Sisu oli täis fantaasiat, mis erilist muljet mulle ei avaldanud. Küll avaldas muljet selle raamatu mõte, mis pani mind mõistma, kui lähedal on ka senine maailm hukkule.
Soovitan KINDLALT kõigil lugeda, siis ehk mõistetakse, et me oleme ületanud igasuguse piiri ja et veel ehk saame päästa ka tulevaste generatsioonide elu heaolu.
Ilusat suve algust!
