Õudne Eesti 

Koostanud Indrek Hargla

Novembrikuu lugemine oli meil kirev ja isegi kananahka tekitav Indrek Hargla poolt koostatud "Õudne Eesti". Raamatu sisuks on erinevate Eesti kirjanike kirjutatud õuduslood, millest mina pidin lugemiseks välja valima 10, muidu on raamatus 31 lugu.

Esimene minu loetud lugu: "Ohvrid" -Jaan Oks

Lugu oli väga lühike ja hoogne, kuid kui iga sõna lugeda kui eraldi mõistena tundus see lugugi minu jaoks isegi natuke õudne. Sisu jäi sellegi poolest minule isiklikult segaseks, aga teiste blogisid vaadates tundub, et ka teistele.

Teine minu loetud lugu: "Metsavaim" -Veiko Belials

See lugu minu jaoks eriti õuduslugu ei meenutanud, kuid selles loos sai halb heast jagu. Loos on tunda ühe mehe poolt siirast ühtekuuluvustunnet ja armastust metsa vastu. Mees andis kõik, et metsa kaitsta ja mitte kunagi oma energiallika kohaga sidet kaotada. Kuid kahjuks sai metsa kolinud, ainult rahast hooliv ja isekas maniak mehest jagu ja raius ühe puu, mis oli hea mehe hingepuuks, koos mehe hingega maha. Lugu oli kurb ja pani siiralt mõtlema, et ka tänapäeval linnad aina kasvavad koos majadega, metsa ruutkilomeetreid väheneb ning inimeste eluiga lüheneb. Seda kõike on kohutavalt kurb mõelda, kuna inimesed on osa loodusest ehk me hävitame iseennast.

Kolmas minu loetud lugu: "Rõugutaja tütar" -Friedrich Reinhold Kreutzwald

Lugu rääkis küll ainult ühel, aga parimal moel välja selle, et kõik, mis teed, tuleb ringiga tagasi, ükskõik, kuidas ja millal, ta tuleb 100%-st 100% tagasi. Väga hästi kõnetas mind see lause selle loo puhul, et igal oinal oma mihklipäev.

Neljas minu loetud lugu: "Suurte kuuskede man" -Juhan Jaik

Lugu mehest nimega Jakop, kes ajaviiteks ning igavuse peletamiseks ja sõltuvuse rahuldamiseks tappis süütuid loomi. Peaaegu et alati jättis ta laiba sinna samasse kõdunema. Aga nagu sõltuvuses inimestel ikka mureks, tapmisel ta siiski nagu täieliku rahuldust ei leidnud ning hakkas aina rohkem riskima ja suuremaid loomi tapma.

Minu meelest tahtis autor öelda selle looga ja minu meelest õnnestus see lause loos välja tuua väha hästi, et suur tükk ajab suu lõhki.

Viies minu loetud lugu: "Kojutulek" -Liisi Ojamaa

See lugu meeldis mulle kõige vähem nendest kümnest loost. See lugu ei kiskunud kuidagi endaga kaasa ja jättis endast kuidagi pooliku mulje minu jaoks. Pooled olid joobes, pooled vehkisid kaarte mängida ja keegi nuttis kedagitema traagilise surma puhul taga. Järsku olid kõik surnud v.a. ühe tüdruku. Ei tea, aga minule jäi samuti see loo mõte arusaamatuks nagu teistelegi.

Kuues minu loetud lugu: "Surm" -Richard Roht

Autor kirjeldas loos surma ja selle juhtumist/protsessi väga pisidetaile rõhutavalt, minu jaoks isegi usutavalt (kuigi tavaliselt ma muinasjutte/muistendeid ei usu) ja jubedalt. Üks kõige kõhedust tekitavamaid lugusid üldse, aga mulle meeldis ja kogu aeg oli ärevus sees.

 

Seitsmes minu loetud lugu: "Surnu pärandus" -Aleksander Tassa

Lugu rääkis mehest, kes kogus mürgiseid usse, kes hiljem ka mehe tapsid.

Tuleb välja, et hobi võikellegi/millegi kogumine võib olla isegi eluohtlik ja vägagi mürgine.

Kaheksas minu loetud lugu: "Häitsmetund" -Herta Laipaik

Selles loos oli üks teeline naine, kes ostis endale leivaisa. Taluperemees oli nõus ja võttiski naise enda tallu tööle. Naine armus seal ühte perekonnaliikmesse ehk ühte mehesse. Neid taheti paari panna, kuid tüdruku nime ei leitud rahvanimekirjast. Leiti hoopis eelmise põlvkonna elanute inimeste nimekirjast. Tüdruk oli hauast tõusnud kummitus ja ta teine mina piinas teda, et tea peab oma patu lunastama. Naine oli enda eelmises elus oma lapse jõkke uputanud ning ühel päeval leidis mees naise vees ulpimas, nende ühine laps naise kätel.

Üheksas minu loetud lugu: "Ussid tõusevad õhku" -Jaak Sarapuu

Loo moraal: igas asjas on midagi head ja midagi halba. Selles loos tappis mees nimega Jaan, usse oma ülemuse rõõmuks hävitades usse ja nende kodusid. Vastutasuks sellistele tegudele tappis ussi mürgine hammustus mehe.

See on sama hea, et sa võid ju kellegile kummarduda, aga kellegi teise poole näitad sa ikka oma tagumikku.

Kümnes minu loetud lugu: "Öö nõiapoes" -Gert Helbemäe

Lugu rääkis katku esimest juhtumist Eesti pealinnas Tallinnas. Süda ööl suurel peol oli ühel mehel väga paha hakanud ning kolm sõpra tõid ta apteekeri juurde, et ta tema terveks teeks. Eliksiiridega jändav apteeker ei pannud tähele samal ajal tuli sisse astunut vanahärrat, kes ravimeid ja siis apteekeri puudutas oma kepi otsaga. Apteeker vihastas ja saatis vanamehe oma apteegist välja. Järgmisel hommikul avastas apteeker sinna ööseks jäänud haigel mehel põse pealt jõhkra punni, mis viitas katkule. Jah, see oli katk. Sel hetkel tuli ka apteekeril meelde jutt katkumehest, kelle kepi puudutusel katku haigestutakse. Apteeker suri katku kolm päeva hiljem.

Kuristik rukkis 

J. D. Salinger

Raamat rääkis 17-aastasest poisist nimega Holden Caulfield, kes kirjeldab raamatus vägagi täpselt oma maailmavaateid ning kes vägagi tihti ümbritsevas maailmas pettub.

Väidetakse, et raamat on tuntuim teismeliste romaan ja seda on näha, et seda raamatut väga armastatakse, kuid mind jättis see raamat külmaks ning ei tekitanud mingit erilist emotsiooni. Seal olid laused nii sügavamõttelised ja keerukaks käänatud, et vahepeal lihtsalt ei saanud lause mõttele pihta ja nii jäi nagu mõtte edastamine minule segaseks.

Raamatu sisu koosnes paarist päevast koolis ja linnas. Linnas sellepärast, et ta oli järjekordselt koolist välja visatud olles läbi kukkunud kõik eksamid välja arvatud inglise keele. See juhtus paar päeva enne jõuluvaheaega ning ta võis vaheaja alguseni koolis elada ning siis koju minna. Kuna tal oli nii siiber sellest koolist, sealsetest inimestest  ja igapäeva rutiinist, otsustas ta ühel ööl koolist ära joosta. Ta uitas paar päeva niisama linnas, mõeldes end selgeks, puhata rutiinist ning siis kolmapäevaks koju naasta. Ta veetis linnas, New Yorkis, aega klubides istudes ja juues. Sel ajal sai ta ka kahe vana sõbraga kokku. Ta ei maganud ja ei söönud korralikult. Baarist saabudes saadeti hotellis tema tuppa lõbutüdruk, kuna Holden soovis oma süütusest lahti öelda. Kuid kui lõbutüdruk tema ukse taha jõudis, polnud järsku sel hetkel tal enam tuju seda teha, kuid vajaliku summa maksis ta siiski. Pärast tuli lõbutüdruku sutenöör ja kolkis ta läbi, kuna Holden ei nõustunud rohkem maksma. 
Küll aga kõnetas mind üks asi raamatus - telefon. Seda oli näha, et poiss oli üksildane ja vajas kellegi lähedust, üritades alati kellegile traati tõmmata. Kuid tihti peale sinna paika see jäi või puudus tal vastav tunne selle sooritamiseks. Raamatu algul oli tal see vajadus suurem kellegiga lihtsalt rääkida, kuid raamatu lõpu poole ta mõistis, et üksinda olla polegi nii paha. Nii otsustaski ta üleüldse ära minna ja mitte enne paarikümmet aastat tagasi tulla. Kuid enne seda tahtis ta oma väikese õe, Phoebega, hüvasti jätta. Tüdruk ei olnud nõus Holdeni plaaniga - kas ta läheb koos Holdeniga või ei lähe kumbki. Tüdruku käitumine mõjutas Holdeni meelt ning ta kavatses siiski koju jääda.

Holdenile ei meeldinud kino ega filmid ning ta ärritus täiesti tühiste asjade peale, mis ei omanud olukorras mingit erilist tähtsust. Ta sooviks oli elada üksi kusagil metsas, oma onnis nii, et keegi teda ei sega. Tema jaoks tundusid täiskasvanud naiivsed ja tema vanused teised teismelised nõmedad. Sallyga proovis ta leida ühist kontakti, olles temaga suhtes, kuid peagi mõistis ta, et tüdruk on liiga pealiskaudne ja üleolev. Nii kergesti see asi lõppeski. 
Ka vanemad tundusid vahel ülbed ja ebaausad tema suhtes, kuid tegelikult ta teadis, et nad hoolivad Holdenist väga ja soovivad talle ainult head. Tänu sellele suutis Holden neile kergemini andestada ja eks ta armastas ka väga oma vanemaid. Eriti armastas ta oma väikest õde ja väikest venda Alliet, kes oli kahjuks teises ilmas.
Tegelikult oli Holden väga hooliv ja heasüdamlik. See väljendus tema õe vanuste laste peal. Ta üritas kaitsa lapsi tollase Ameerika standardite eest. Tema mõtted, tunded ja plaanid tundusid tema käitumise ja suhtumise kõrvalt nii siirad. Aga kahjuks leidus neid inimesi vähe, kes teda tõsiselt võtsid, sest naljalt ei võta keegi tõsiselt inimest, kellel pole hinded koolis just kõige paremad, onju? Keegi ei oskaks oodata, et ka halbade hinnetega õpilasel võib mõnikord ka tõsi taga olla. Ta usaldas vähe inimesi, ainult mõnda nagu näiteks oma vanemaid, õde, Spencerit (ajaloo õpetaja Pencey koolis) ja Anatolit (endine inglise keele õpetaja).

See raamat oli ise nagu üks nooruk - segane ja täielik segapundar. Vahepeal ma ei mõistnud, mida ühe või teise asjaga mõeldi ja kuhu see tahtis edasi triivida. Kõik noored sõdivad iseendaga küsides endalt tihti miks me peame koolis õppima seda, mis meid tegelikult ei huvita? Kes ma olen? Mida teised tahavad, et milline ma oleksin? Millisena ma meeldiksin tegelikult teistele? Holden pidas end vanemaks kui oli, lubades endale joomist ja regulaarset suitsetamist. Ta üritas endale tõestada, et saab kõigega hakkama, kuid sisimas oli ta lihtsalt väike õnnetu poiss, kes ei julgenud naljalt enda kaitseks välja astuda ja tegelikku maailma nii täpselt veel ei mõistnud.

Leidsin raamatust, et Holdenil oli üks unistus. Ta tahtis olla the catcher in the rye. Ta kujutas ette, kuidas palju lapsi mängivad kuristiku lähedal kulli või mõnd muud mängu ning kuidas mänguhoos satub mõni mitte ümbrust tähelepanev laps joostes kuristiku servale ohtlikult lähedale ning Holdeni ülesandeks oli tema päästmine. Kahjuks ma ei mäleta ja ei oska ka arvata, kust tal võis selline unistus tulla, kuid mulle see unistus ausalt öeldes isegi meeldib. Kohe väga isegi. Sellest tuli ka raamatu nimi.

Algul tundus see raamat nagu iga teinegi nooruki seiklus. Ma ei leidnud mitte ühtegi sügavat mõtet ja ei osanud täpselt ette kujutada kõike seal raamatus toimuvat. Raamatu kirjelduse järgi oleksin kohe pakkunud, et tegemist on 21. sajandi alguses kirjutatud raamatuga, kuid pidin koguaeg endale meelde tuletama, et tegelikult on tegemist hoopis 20. sajandiga ehk umbes viiekümnendatel. 
See oli raamat, mis paiskas õhku palju erinevaid küsimusi nii väga sügavamõttelistel teemadel, kui ka täiesti tavapärastest asjadest, mida oleme harjunud nägema iga päev. Näiteks mis saab pardikestest ja kaladest, kui järv jäässe läheb? Kuhu neil minna on? Mida nad teevad?

Aga kui enda vastu lõplikult aus olla, siis mul ei olnud mingit erilist huvi seda raamatut lugeda. Mulle ei tekkinud kordagi mingit erilist emotsiooni ega midagi. See nagu ei tahtnud mul edeneda, aga tähtajaks pidin selle ikkagi läbi saama. Seal ei olnud midagi sellist, mis oleks mind motiveerinud lugema. Ühesõnaga läbi ma ta sain, aga kui tavaliselt on mul raamatust palju meeles, siis sellest ei jäänud meelde sugugi nii palju.
Samas, kui minu arvates raamat oli suhteliselt igav, oli selles nii mõndagi, millega pärast teistega arutada. See andis mulle ka häid ideid slle blogi kirjutamisel.

Ma täitsa usun, kui paljud ütlevad, et see on raamat, mida lihtsalt peab läbi lugema. Otsustasin, et võtan selle uuesti kätte, kui endal juba natuke avaram vaade maailmale. Praegu ma arvan, et olen natuke liiga noor, et selliseid keerulisi teemasid mõista. Olen ju alles laps, kes tegelikust maailmast veel eriti aru ei saa. Kuid kuivanemaks saan, siis ehk mõistan paremini neid sügavamõttelisi, keerulisi, samas siiraid mõtteid ja tundeid selles raamatus.

Minu Hispaania

Anna- Maria Penu

Sellel suvel jõudsin ma kahjuks lugeda läbi ainult ühe raamatu, kuna olen sportlane ja suvi oli sisustatud sporditegemisega (tennis ja jalgpall). Valisin seekordki reisikirjelduse, kuna eelmine kord lugedes tekkis tõsine huvi nende lugemise vastu.

Kindlasti te mõtlete, et miks just Hispaania? Miks mitte mõni muu ebapopulaarne riik nagu oli Nepaal? Põhjus on lihtne. Õpin teist aastat järjest Hispaania keelt ja tahtsin natuke rohkem selle maa kohta teada saada. Üleüldse tundus ka huvitav, et miks kogu maailm Hispaaniat teab.

Raamatu peategelane/autor on Anna-Maria Penu. Ta oli noor vallaline naine, kes elas üksinda Lasnamäel korteris. Ta tegi kontoritööd, mis ei toonud kuigi palju sisse ning sellepärast ei saanud ta kunagi ka reisida. Kuigi ta ise soovis maalt lahkujatele teeseldud naeratusega head reisi, oli ta sellest tüdinenud. Ta polnud õnnelik. Ta tahtis oma elu muuta ja otsustaski ära minna, kuhugi kaugele.

Raamatu sisu rääkis Anna-Maria elust Hispaanias. See polnud lihtne - ta ei osanud sõnagi Hispaania keelt, tl ei olnud seal mitte ühtegi tuttavat, tööd ei olnud, oma maja, pere, autot ega isegi tervisekaarti ei omanud ja üleüldse oli tal rahadega nii kitsas, et sai väga harva endale kohvi lubada. Aga hea asi, mille Anna-Maria endale leidis, oli armastus.

Raamatut edasi lugedes hakkas tasapisi edenema ka tema elu - ta elas küll koos oma kallimaga, aga üürikorteris koos teiste välismaalaste ja tudengitega, rändas mööda Hispaaniat ringi, rahaline seis muutus natukene paremaks, õppis Hispaania keele selgeks jne.

Enne lugemist oli mul mulje, et Hispaania on perfektne maa - kõik on seal rikkad ja õnnelikud, kõigil on kodu, hinnad ja maksud ei ole kõrged jne. Aga raamatust tuli välja, et kõik on leebelt öeldes täiesti vastupidi. Välismaalasel oli võimatu tööd leida. Sellest siis ka raha vähesus. Maksud olid seal nii kõrged, et OMA korterist võis vaid unistada ning tihti polnud midagi hamba alla panna. Sellepärast elasidki noored vanemate juures ja lootsid, et ühel päeval kas nad saavad töö või abikaasa, kes on heal järjel.

Veel räägiti raamatus Hispaania põhiprobleemidest - suitsetamine ja alkoholi joomine. Kunagi ammu polnud peaaegu ühetgi kohta, kus ei suitsetatud - kodudes, poes, külas, haiglates ja isegi tualetis käies. Ja kui sa valisid endale mittesuitsetaja elu, pidid lihtsalt kannatama suitsu, mis sulle suitsetaja poolt näkku puhuti. Aga selleks ajaks, kui Anna- Maria oli läinud Hispaaniasse, oli see hullus natukenegi maha rahunenud ehk siis oli ka juba pubisid ja kohti, kus suitsetamine oli keelatud. Teiseks probleemiks tõin ma välja alkoholi. Seda jõid ka alaealised täiesti süüdimatult. Näiteks sel ajal, kui Briti tudengid võitlesid oma õiguste eest, oli Hispaania tudengitel ükskõik ja nad jõid end iga öö täiesti oimetuks. Isegi pereisad käisid peale tööpäeva pubis sõpradega õlut joomas ja niiviisi iga õhtu kuni vahetevahel hommikuni välja.

Muidugi räägiti seal teistestki probleemidest, kuid need peate ise avastama seda raamatut lugedes. :)

Raamat oli huvitav, draamatiline, samas naljakas ning kaasakiskuv jällegi olenevalt momendist ja kohast. Raamat ise ei ole väga paks, aga kuna mul polnud väga palju aega lugeda, võttis see tavalisest rohkem aega. Raamatu lõpupoole on terve hulk pilte, mis tegid mu kujutuspildi veelgi elavamaks.

Raamat oli meie ühiskonna ilusas emakeeles. Kõik võõrkeelsed sõnad olid arusaadavalt ja lihtsalt lehekülje allserva ära tõlgitud. Tekstis oli ka kahekõnet. Raamat oli jagatud piisavalt lühikesteks peatükkideks ning peatükid oma korda lõikudeks.

Raamat sobib nii noortele kui ka täiskasvanutele ning muidugi väga suurele Hispaania fännile. :) Ma loodan väga, et minu kirjeldus selle raamatu kohta andis Teile inspiratsiooni selle raamatuga ise lähemalt tutvust teha ning võib olla isegi Hispaaniat külastama minna.

Ilusat tarkusekuu algust :)

Väike Faun

Lene Mayer-Skumanz

See vaheaeg lugesin ma raamatut nimega "Väike Faun". Valisin selle raamatu, kuna oli ainuke kiiresti kättesaadav raamat. Tundus ka huvitav.

Peategelane oli Faun ise. Ta oli marmorkuju ühes muuseumis, kuid sai iga seitsme aasta tagant ellu ärgata ja elada nädala nagu tavaline inimene. Ta oskas rääkida purskaevude, lillepottide, puude, loomade ja igasuguste muude huvitavate asjade või olenditega.

Raamat rääkiski ta ühest nädalat elava "inimesena". Ta ärkas mitme päevaga, mitte ühe korraga. Teda üritati varastada, kuid ta oli juba nii elujõudu täis, et põgenes varaste käest. Muuseumi töötajad ja politseinikud otsisid teda taga, kuid asjatult. Nad panid isegi autasu välja, et kes Fauni üles leiab, saab kopsaka vaevatasu.

Faun käis ühe haige tüdruku juures. Ta tõi talle igasuguseid ravim aimi, mis ravisid tüdrukut ja tegid ka niisama head. Veel hoolitses Faun puude, ühe haige orava, heade lahkete inimeste ja paljude teiste olendite eest. Ta oli väga hea südamlik ja soovis kõigile head, kes olid ka ise head. Ta nõustas ja julgustas iga üht, kes seda vajas.

Raamat ei olnud kohe kindlasti kurb ja tragöödiline, pigem tavalise iseloomuga. Raamat oli väikse formaadiga, suure teksti ja mõningate illustratsioonidega. Tegemist oli fantaasia raamatuga, kuna ükski marmorkuju ei ärkaks ellu ja igasugused taimed, loomad, lillepotid jne ei räägiks.

Raamatu tekst oli väga lihtne. Seal polnud ühtegi sõna, millest ei saaks keegi aru. Tekstis oli kahekõnet ja tavalist jutustust vaheldumisi. Ei olnud päeviku vormis ka seekord.

Raamatust sain teada, et ole hea, lahke ja sõbralik inimesega ning tema on sinuga lausa topelt hea, lahke ja sõbralik. On üks hea ja lihtne lause, mis ütleb selle raamatu kohta kõik: naerata maailmale ja maailm naeratab sulle vastu.

Raamat ise oli keskpärane. Polnud kõige igavam, kuid samas olen lugenud ka paremaid raamatuid.

Raamat lõppes sellega, kus Faun hakkas jälle marmoriks tagasi kivistuma. Ta teadis, et kes ta üles leiab, saab tasu endale. Niisiis läkski ta vaesete inimeste ukse taha marmorkujuna seisma ja kui Faun järgmisel päeval sealt leiti, said majaomaniku kogu vaevatasu endale. Faun oli ka mitte elusana teinud inimesed õnnelikuks.

Raamat sobib koolilastele.

Head Emadepäeva :)

Minu Nepaal

Kaia - Kaire Hunt

Seekord lugesin ma natuke teistsugusemat teost, reisikirjeldust. See ei ole üldse muinasjutu ega mingi väljamõeldud teose sarnane, vaid päris elus toimunud lugu. Reisikirjeldus räägib ühe inimese reisist ning tema elust ja muljetest seal. Raamat ei räägi ainult sellest, kuidas raamatuautorile meeldis või ei meeldinud, vaid räägib ka selle maa kommetest, kultuurist, igapäevelust jne. Ja muidugi ka raamatuautori tegemistest ja põhjusest/põhjustest, miks ta üldse sinna läks.

Raamatu peategelane, samas ka autor on Kaia - Kaire Hunt. Tema sattumine Nepaali juhtus järgnevalt: tal oli Eestist elamisest ja igapäeva rutiinist kõrini. Ta ei tahtnud endale elu, kus ta lõpetab kooli, siis läheb tööle, siis pensionile ja sureb teadmisega, et ta ei ole mitte midagi kasulikku teinud ei maailma ega ühiskonna jaoks. Enda väitel oli ta enda õige "mina" ära kaotanud ja ta tahtis minna seda otsima. Ta soovis endale elu, kus ta saaks teisi aidata. Tal oli Eestist ära saamisega kuidagi kiire ja nii ta hakkas internetist otsima sihtkohariiki kusagile Euraasiasse. Mingil hetkel leidis ta koha nimega Nepaal. Ta tundis, et see on see koht, kuhu tema kuulub ja minna tahab. Niisiis võttiski tegus naine endale mõtte Nepaali sõita ning olla seal kas paar nädalat, kuud või lausa aastat. Seda ei teadnud tema isegi päris täpselt.

Raamat rääkis Kaia elust Nepaalis. Nepaal asub Himaalja jalamil. Ta elas seal kokku paar aastat. Algul elas ta korteris, kuid pärast mõnda aega leidis ta "Megi" lastekodu. Sellest sai tema uus kodu ja ta aitas sealsetel inimestel lastekodu eluga toime tulla. Kaia elas lastekodus koos Bikashi, Nanda, Bibechana, Nanda õe, Samuli ja 19 lapsega. Algul oli naisel natuke raske selle rutiini ja kommetega harjuda nagu ka lastega, kuid need võtsid Kaia kiiresti omaks.  Ja vastupidi. Kaia armastas lapsi tohutult. Ta hoolitses nende eest nagu oma enda laste eest luues lastekodus palju uusi kombeid ja kohustusi ning tuues palju rõõmu ja päikest lastekodusse. Kõik armastasid teda ja tema armastas kõiki. Üks koht jäi mul nii hästi meelde, kus Kaia muutis laste toitumisviisi, kuna nad kõik olid väga - väga peenikesed ja haigestusid kergesti. Kuid tänu Kaiale kõik muutus - lapsed olid palju rõõmsamad, energilisemad ja vastupidavamad ning nad ei haigestunud enam nii kergesti. Uus toit sisaldas rohkem puu- ja juurvilju, mida lapsed varem nii palju ei söönud.

Ega Kaia siis ainult lastekodus isutunud. Ta käis ka igalpool mujal mägedes seiklemas. Kaia õppis ka Nepaali keelt ja otsis seal isegi töökohta. Tööd ta paraku ei leidnud. Ta mõistis, et tal ei olegi tegelikult töötamiseks aega, kuna lapsed vajavad teda. Nepaali keele omandas aga see-eest täitsa kenasti.

Raamat oli väga kaasakiskuv, rõõmsameelne, vahepeal naljakas ja vahepeal kurb, olenevalt momendist ja kohast. Raamat ei ole väga paks ja ma sain selle raamatu väga kiiresti läbi. Kuigi mul ei olnud aega seda kohe järjest läbi lugeda, sain selle ikkagi kahe õhtuga läbi.

Raamat oli lihtne, arusaadavas eesti keeles. Kui seal oli ka midagi ingliskeelset, oli kõik ilusasti lehekülje allservas ära tõlgitud. Tekstis oli kahekõnet, peatükid olid lõikudeks/osadeks jaotatud. Illustratsioone oli ka, mis andsid kirjeldatule parema ettekujutuse. Raamat oli vahepeal päeviku vormis, kuid siiski üldiselt mitte.

Raamatut lugedes tekkis ka minul tahtmine Nepaali külastada. See koht tundus väga huvitav ja hoopis teistsugusem kui Eesti või mõni muu riik Euroopas, kus olen käinud ja lähemalt näinud. Nepaal tundub Aasia riigile omaselt väga eriline nii oma eksootilisuses kui ka kasvõi räpakuses. Raamat meeldis mulle nii väga, et tahaksin sellelaadseid raamatuid veel lugeda. Mulle meeldis ka see, et sellist tüüpi raamatu lugemine laiendab silmaringi üpriski palju ilma, et kodust lahkuma peaks.

Raamat lõppes ikka sellega, kus Kaial tuleb aeg lahkuda Nepaalist. Ta viis isegi lapsed enne oma minekut kooli, et ei oleks palju nutmist ja igatsevaid ning kurbi pilke.

Kaia igatseb sinna tagasi oma laste ja Bikashi juurde.

Raamat sobib absoluutselt kõigile lugemiseks.

Ilusat kevadet Teile :)

Kirjandusklubi

Koht ja aeg: 5.-6. tund

Kirjandusklubis osalejad: Helena, Tiia, Lily, Gete

Raamatu autor ja pealkiri: John Green "Süü on tähtedel"

Võtmeteemad: vähk, tugirühm, raamat "Ilmotsatu kannatus"

Vähk sellepärast, et mõlemad peategelased olid vähihaiged. Tugirühm seepärast, sest seal Hazel ja Augustus kohtusid ja käisid ja raamat "Ilmotsatu kannatus", kuna sellest sai reis Hollandisse, Amsterdami, alguse.

Võtmestseenid: kui Hazel kohtus Augustusega, kohtumine Amsterdamis Peter van Houteniga, Augustuse matused

Võtmekarakterid: Hazel, Augustus, Isaac, Peter van Houten

Me valisime nad võtmekarakteriteks sellepärast, et Hazel ja Augustus olid peategelased ja kuna "Ilmotsatu kannatuse" kirjutas Peter van Houten.

Võtmesümbolid: suitsupakk, soov, "okei"

Suitsupakk sellepärast, et Augustus pani tapva asja endale huulte vahele, aga ei andnud sellele võimu teda hävitada ehk ta ei süüdanud seda. Soov, kuna igal vähihaigel lapsel oli üks soov. Augustuse soov oli minna koos Hazeli ja tema emaga Amsterdami Peter van Houteniga kohtuma ja Hazelil oli Disneyland. Sõna "okei" seepärast, sest see tähendas neile kahele rohkem kui okei-d.

Küsimused või teemad, mis tekitasid arutelu: meil ei tekinud vastastike arvamusi. Olime kõik ühel meelel.

Kokkuvõte: meile kõigile meeldis raamat ja saime kõigest rääkida, mis seal oli, sest kõik mäletasid kõike. :)

Süü on tähtedel

John Green

Selle raamatu sain seekord valida kolme seast. Mulle tundus teiste juttude järgi see raamat nendest kõige põnevam ning otsustasingi selle kasuks.

Peategelased olid Hazel Grace ja Augustus Waters. Nad mõlemad olid vähihaiged. Hazelil oli kilpnäärme vähk. Tema kopsud ei töötanud ilma ballooni ja kanüülita. Augustusel oli juba varem jalg eemaldatud, aga tegelikult oli ka tema vähihaige. Ehkki ta tundus koguaeg täiesti normaalne ja terve inimene olevat, väljaarvatud tema puuduv jalg.

Raamat rääkis Hazeli ja Augustuse kokkusaamisest, Amsterdami reisist ja nende kahe tegemistest. Nad said tuttavaks vähihaigete tugirühmas. Algul olid nad lihtsalt head sõbrad, aga teel Amsterdami lennukis tunnistas Augustus, et ta on Hazelisse armunud. Ega Hazelilgi olid Augustuse vastu tunded. Tal oli lemmik raamat, mis kandis nime "Ilmotsatu kannatus". See raamat lõppes poole lause pealt ning sellepärast läkski Hazel koos oma ema ja Augustusega Amsterdami selle raamatu kirjanikuga kohtuma, et teada saada, mis raamatu tegelastest edasi sai.

Raamat oli tohutult kurb ja tragöödiline, kuid samas naljakas, enneolematu ja elektrist särisev. Raamat oli minu jaoks üpris paks, aga ma sain selle üllatavalt kiiresti loetud (4 tunniga). Tavaliselt loen ma raamatuid mitu päeva.

Raamat oli piisavalt lihtne. Oli ka sõnu, mille tähendust ma ei teadnud, aga see ei seganud lugemist.

Tekst koosnes põhiliselt ainult kahekõnest. Illustratsioone polnud. Raamat polnud päeviku vormis.

Raamatust sain teada, et inimest ei tohi valida mitte tema välimuse, vaid sisu järgi. Võib olla Hazel ei olnud, jah, printsessiliku välimusega, aga süda oli tal soe. Sama kehtib Augustuse kohta. See, et tal polnud ühte jalga, ei tähendanud, et ta oleks mingis mõttes tervetest inimestest halvem või koledam olnud.

Mulle muidu väga meeldis see raamat. Üks asi siiski hästi natunatukene häiris. Nimelt see, et mulle jäi mulje, et siin maailmas ainult haiged lapsed ongi. Vähihaigetest lugemine tegi mind kurvaks ja ma sain aru, et kõigil lastel siin maailmas ei olegi ette nähtud suureks kasvada. See tundub nii ebaõiglane.

Raamat lõppes Augustuse surmaga. Vähk sai temast võitu. Hazelgi teadis, et balloon ja kanüül teda kaua elus ei hoia. Need lihtsalt natukenegi pikendasid tema eluiga.

Raamat sobib minu arvates kõigile, kes mõistavad natuke keerulisemat seletust Eesti keeles.

Ilusat ja lumerohket jaanuarit :)