Monday, December 16, 2013

Charlie+Leo

Kuidas vallutada maailma kõige halvatujulisema tüdruku südant?


Selle raamatu võisin ma valida õpikust. Valisin selle raamatu, kuna paljud soovitasid seda mulle ja ütlesid, et see on super raamat ja ma pean seda lugema. See pakkus ka mulle lõpuks huvi ja niimoodi siis selle kätte võtsingi.

Peategelane oli Charlie. Ta ei olnud koolis populaarne, vaid pigem nagu luuser. Aga tal oli siiski parim sõber, kelle nimeks oli Ingo. Charliel oli isa, aga talle tundus koguaeg, et on hoopis vastupidi - isa on tema poeg. Selles mõttes, et Charlie koristas tema järelt, pani tema asjad korda, tuletas asju meelde ja nii edasi.

Raamat rääkis Charlie armumisest oma uude klassikaaslasesse Leosse, kellele ta meili teel saatis koomikseid tüdrukust endast koos vihjetega, mis tema ümber toimub. Nii ta üritas Leo tähelepanu võita. Samas ei julgenud Charlie ennast välja anda, kuna enda arvates nägi ta väga kole välja ja ta kartis, et Leo saadab ta pikalt. Koomiksitega ta üritas edasi anda teavet nii tema vihavaenlaste plaanide kohta kui ka enda kohta. Meilide saatmine kestis läbi terve raamatu. Päris raamatu lõpus kohtusid nad koolipeol ja said lausa sõpradeks...või rohkemakski.

Raamatu sisu oli täis igatsust ja tahtmist saada tuttavaks inimesega, keda väga armastad. Raamat ise ei olnud väga paks, kiri oli suur. Ka seda raamatut oli raske käest panna, kuna lood lõppesid järsult, kõige põnevama koha peal.

Raamatust ei olnud eriti keeruline aru saada. Tekst oli lihtne ja seda tegid arusaadavamaks illustratsioonid. Kahekõne lihtsustas teksti ja tegi mõtte arusaadavamaks. Raamat ei olnud päeviku vormis.

Raamatust sain teada, et iga inimene vajab parimat sõpra, sest tänu Ingole julgeski Charlie Leoga tuttavaks saada. Kui Ingot poleks olnud, arvan ma, et seda kõike poleks juhtunudki.

Mulle meeldis see, et Charlie ikkagi läks Leo juurde. See juhtus nii raamatu lõpus, et ma juba kartsin, et raamat saab enne läbi kui nad kokku saavad. Õnneks see enne raamatu lõppu ikkagi juhtus.

Raamat lõppes sellega, kuidas Leo oli Charliega kahekesi ja toimus midagi, millest Charlie oli enne vaid unistada suutnud.

Raamat sobib väga hästi keskmisele kooliosale. Ehk saate ise ka sealt mingisuguseid nõuandeid. ;)

Häid jõule ja magusaid piparkooke :)

Wednesday, October 23, 2013

KIRJANDUSKLUBI 1


Koht ja aeg: Eesti nõukogude liit, tegevused aastast 1951
Kirjandusklubis osalejad: Karl, Georg ja Helena
Raamatu autor ja pealkiri: Leelo Tungal "Seltsimees laps"
Võtmeteemad:
       *Leelo ema äraviimine
       *Leelo kasvatus
       *Vanaema juures olemine
       *Seltsimees laps
Võtmestseenid:
       *uue raadio saamine
       *mustad mehed majas
Võtmekatakterid: Leelo, tata, tädi Anne ja kutsikad
Püstitatud küsimused:
       *kuidas sul tuli mõte kirjutada oma lapsepõlvemälestustest raamat?
       *kas sa oma ema väljaspool vanglamüüre nägid?
       *kuids puhastada liivaga panni?
Kirjandusklubi kokkuvõte: raamat oli väga seiklusrikas ja ärevust täis. See ei olnud muinasjutt ja väljamõeldis, vaid see lugu on päriselt juhtunud.

Monday, October 14, 2013

Seltsimees laps

Leelo Tungal

  Peategelane oli raamatu autor ise - Leelo Tungal. Raamatus oli ta alla viieaastane väike tüdruklaps. Ta ei soovinud kellegile halba ja püüdis alati käituda nii, nagu käitub õige hea ja eeskujulik laps.
  Ma arvan, et ma oleksin käitunud samamoodi nagu tema käitus, kuna minu arvates ei teinud ta midagi valesti. Eks ikka juhtus tal õnnetusi ja tegi kogemata seda, mida tal ei olnud kavas teha, aga tegelikult oli ta ju südamest hea laps.
  Kui ma kujutlen end peategelase olukorda, ei teeks ma ise midagi teistmoodi sellepärast, et ma oleksin kindlasti samamoodi asjadele reageerinud. Võib olla ma küll kuulaks samamoodi raadiot, aga laule ma küll pähe ajama ei hakkaks, nagu tema seda tegi.
  Peategelane Leelo sattus igasugustesse erinevatesse seiklustesse. Iga tegu, mis ta tegi, oli mingis mõttes väike seiklus. Näiteks kui ta Haava poe ees järjekorras seisis, et osta suhkrut (nõukogude ajal oli suhkru olemasolu poes harukordne nähtus).
  Üldjoontes olid raamatu tegelaste isiksused positiivsed, ettevõtlikud, valmis võtma riske, julged ja mitte allaandjad.
  Minu arvates oli lahedaim tegelane peategelase isa Tata (Leelo ise kutsus teda nii), kuna esiteks ta suutis hoolitseda Leelo eest, kui Memme (Leelo ema) oli vanglas. Teiseks ta suutis oma ja Leelo eluga toime tulla. Eks ikka tuli vahepeal väikseid apse sisse, kuid üldjoontes sai ta kõigega hakkama. Kolmandaks meeldis mulle see, et ükskõik oli tal raske aeg või ei, ta ei tarbinud alkoholi. Paljudes raamatutes, mida mina lugenud olen, on tavaliselt lapsevanem suurte murede ja probleemide pärast alkoholi küüsi langenud.
  Minu lemmiktegelane oli peategelane ise. Ma valisin tema, sest meil on üpris palju sarnaseid iseloomulikke jooni ja üleüldse tundus ta olevat tore, armas ning sooja südamega tüdruk.
  Kui ma saaksin valida, et kes oleksin mina tegelastest, siis ma oleksingi Leelo. Põhjused on samad, mis ülevalpool lõigus antud.
  Kui ma saaksin raamatust ühe tegelasega sõber olla, siis ma oleksin muidugi Leeloga sõber, kuna päris elus ma saan ka väga hästi väikeste lastega läbi.
  Kui ma saaksin saata ühe raamatu tegelase üksikule saarele, siis oleks see kindlasti üks mustadest meestest. Muidugi ma saadaks kõik mustad mehed, aga kuna ma saan valida ainult ühe, siis ma valiksin kõige vastikuma, halvema, kurjema, tugevama ja haisvama musta mehe sinna, kuna ta on kõige ülbem inimene kogu raamatust ja tema viis koos oma sõbraga Leelo memme ära.

  Raamatu põhisündmused olid memme äraviimine ja tema tagasinõudmine/-püüdlemine. Tähtsamad tegelased (memme pere) võisid mõelda vaid memmele, kuidas ta küll toime tuleb ja kuidas ta sealt ära päästa.
  Raamatus oli palju sündmusi.
  Põnevaim aga samas ka rahutustekitavaim sündmus oli see, kus võõras mees tuli lihtsalt Leelo koju ja hakkas fotoalbumeid sorima tirides sealt pilte välja. Minu jaoks oli see sellepärast põnevaim sündmus, sest see tekitas minus ärevust ja veidike kahtlust selles osas, et kas Leelo suudab mehe käest võtta pildid ja albumid ning põgeneda nii, et mees teda kätte ei saaks.
  Ma ei tahaks raamatut kuidagi muuta, minu meelest oli see väga hästi ja kavalalt kirjutatud. Ükski sündmus ei jäänud venima. Kui, siis ehk raamatu lõpu.
  Raamatu tegevus toimus vanaema juures kui ka Leelo kodus ja koolimajas.
  Raamatu tegevus toimus nõukogude ajal.
 
  Raamat võiks edasi minna sellega kuidas Leelo kooli läheb, kuidas tal koolis läheb ja kuidas memme tagasi tuleb.
  Minu arvates oleks võinud lõpplahendus olla natuke teistmoodi. Ma lõpetaks raamatu sellega, kuidas Leelo magama läheb, unne vajub ja memmest und näeb. Peale selle ei muudaks ma midagi.
  Mina loeksin hea meelega ka järgmist osa, kuna raamatu lõpp oli väga äkiline ja ma tahaks teada, kas memme saab vanglast välja ja kuidas Leelo edaspidine elu läheb.

  Raamatu autor on kirjutanud teose oma lapsepõlvest ja sealt pärit mälestustest.
  Raamat lihtsalt kirjeldas ja jutustas mulle Leelo Tungla lapsepõlvest.
  Raamatust õppisin, et kunagi ära lõpeta unistamist saada kelleksi teiseks.
  Raamat andis mulle ühe uue mõttemeele - ole avatud ja sõbralik ja ära kaota lootust, küll siis kõik korda läheb.

  Raamat meeldis mulle väga. On tore ja huvitav kuulsate inimeste elulugu/lapsepõlvemälestusi lugeda.
  Esialgne mulje jäi suhtliselt segaseks. Ma ei teadnud, et tegu on raamatu autori lapsepõlvemälestustega ja tänu sellele oli mul raamatut algul raske mõista. Uurisin raamatu kohta ja kui sellest teada sain, edenes lugemine väga kiiresti ja lihtsalt.
  Ma ei olnud sellest raamatust varem midagi kuulnud ja tänu sellele ei osanud ma sellest midagi loota.
  Kõige üllatavam oli see, et kui ma aru sain, et tegu on Leelo Tungla lapsepõlvemälestustega, ei osanud ma arvata, et tema lapsepõlv nii kirju oli. Kirju selles mõttes, et toimus väga palju kurbi sündmusi. Mis saab hirmsamat olla, kui ema viiakse vangi.
  Raamatut lugedes ei tundnud ma midagi erilist. Nagu tavaliselt, kujutasin oma peas ette seda, mida parasjagu lugesin.
  Ma ei valinud seda raamatut. Ma läksin lihtsalt raamatukokku ja küsisin, et kas teil on seda või teist raamatut ja mulle toodi kätte see raamat. Niisiis hakkasingi seda raamatut lugema.
  Teised raamatud on muinasjutud ja välja mõeldised, aga see raamat oli Leelo Tungla lapsepõlvemälestuste raamat ja mitte väljamõeldis.
  Seda raamatut soovitan ma kõigile, kellel on Leelo Tungla vastu suurem huvi või tahe kellegi kuulsuse lapsepõlvemälestusi/elulugu lugeda.
  Ma soovitan seda raamatut lugeda, kuna see on väga põnev ja sündmusterohke raamat.

  Ma teadsin kirjanikust ainult tema nime ja olin ennegi tema kirjutatuid raamatuid lugenud. Aga muud suuremat ma tema kohta ei teadnud.
  Ma sooviksin kirjaniku käest küsida paar küsimust:
      -kuidas sul tuli mõte kirjutada oma lapsepõlvemälestustest raamat?
      -kas sa oma ema jälle väljaspool vanglamüüre nägid?

Kõike ilusat :)

Saturday, July 20, 2013

Isa aseaine

Kerstin Thorvall


See on siis minu selle suve kolmas raamat kolmest. Selle raamatu valisin täpselt samamoodi nagu "Kadri" - ema soovitusel.

Raamatu peategelane oli 9-aastane poiss Magnus. Ta ema Maria oli kõigest kuusteist kui Magnus sündis. Isa oli tal välismaal ja saatis iga kuu neile raha. Ta elas emaga koos vägagi normaalses korteris.

Raamat rääkis Magnuse isa aseainest. Ta ema oli armunud ühte endisesse röövlisse, kes oli mitu korda vangis istunud ja kellel oli püssi kuuliauk paremas jalas. Tema nimi oli Leffe. Leffe ei tohtinud alkoholi tarvitada, kuna siis hakkas ta lollusi tegema. Ta lubas kogu aeg, et ta ei joo enam ja ei tee enam lollusi. Lubadus lubaduseks, kuid ikkagi see juhtus. Tal oli selline nälg alkoholi järele, et ta kulutas kogu raha, mis oli Magnuse isa saatnud Magnusele ja Mariale, viina peale. Ta hakkas ära olema päevi. Maria oli harjunud juba, et kui ta koju tuleb ootab teda ees soe ja kodune Leffe tehtud söök. Ka oli harjunud, et toad on korras ja õhutatud. Aga kui Leffe kodunt ära oli, pidid Maria ja Magnus käima all baaris söömas. Raamatu lõpuks sattus Leffe jälle vangi, kuna ta oli fotokauplusesse sisse murdnud ja sealt umbes kümne tuhande krooni eest asju võtnud. Maria käis teda vanglas külastamas. Raamatu kõige lõpuks istusid Maria ja Magnus laua ääres. Magnus oli püüdnud ema lohutada ja veenda, et küll Leffe tagasi tuleb ja ema oli selle peale vastanud tuge otsides:"Jaa, ta tuleb tagasi. Ja me oleme kahekesi. Meil on ju teineteise tugi. Küllap me toime tuleme. Kindlasti tuleme, eks?"

Raamatu sisu oli tõsieluline. Raamat oli jutustavas vormis.

Raamatu lugesin läbi korraga - algusest lõpuni. See oli minu arvates väga põnev raamat, kuigi ei ole just minu kõige kõige lemmikum. Raamat ise on pool sentimeetrit paks (100 lk), kiri on parajalt suur ja illustratsioone oli ka.

Raamatust on väga lihtne aru saada. Seal ei ole kasutatud rasket teksti. Oli ka kahekõnet.

Soovitan.

Ilusat rannailma kõigile :)

Thursday, July 18, 2013

Kadri 

Silvia Rannamaa

See on siis minu selle suve teine raamat kolmest. Ma valisin selle raamatu, kuna ema mulle seda soovitas. Ütles, et see on väga hea raamat ja kusjuures oligi.

Raamatu peategelane oli tüdruk nimega Kadri. Ta elas koos oma vanaemaga, kuna isa elas välismaal ja ema oli surnud. Nad elasid vanaemaga korteris maja keldrikorrusel, kuna vanaema sai väga väikest palka ja seepärast ei saanud nad endale midagi ilusat ja korralikku lubada.

Raamat rääkis Kadri elust, mis ei olnud kerge. Tal ei olnud võimalik endale lubada nii ilusaid riideid, nagu on tema klassikaaslastel. Ta oli klassi kõige koledam tüdruk ning sellepärast ei olnud tal mitte ühtegi sõpra. Tal olid veel hinded väga halvad ja ei saanud üldse millegiga hakkama. Igakord, kui kellegil oli midagi kadunud/varastatud, olid pilgud kohe suunatud Kadrile. Missiis, et Kadri vaene oli, tal ei tulnud eluilmaski mõttesse näpata teiste asju. Raamatu alguses unistas ta vaid oma isast, ilusast majast ja isiklikust raamaturiiulist ning üleüldse sellest, mida tal polnud. Raamatu keskel hakkas aga kõik kuidagi hästi minema. Ta sai omale head sõbrad, ta isa tuli tagasi ning tänu temale sai ta kolida väga ilusasse ja uhkesse korterisse koos vanaemaga, ta sai pioneeriks, tal hakkasid asjad paremini välja tulema ja hinded paranesid. Kui tavaliselt koosnes ta tunnistus "kolmedest" ja "kahtedest", siis  pärast elumuutust ei olund veerandidki hinded "kolmed". Raamatu lõpuks teostusid kõik tema unistused - algul oli ta tundnud, et on siin õnnelikus maailmas kõige õnnetum laps, kuid raamatu lõpuks arvas ta hoopis teistpidi.

Raamat on kirjutatud päeviku vormis.Kuna Kadri oli sattunud liiklusõnnetusse ja viibis haiglas, oli tal kole igav. Aja veetmiseks kirjutaski ta oma elu jooksul meelde jäänud sündmustest ja emotsioonidest .

Raamatu lugesin läbi vist 7 tunniga, kuna mulle nii meeldis see raamat ja on vist praegusel hetkel isegi minu lemmik. Raamat ise ei ole väga paks (153 lk) ja kiri on ka parajalt suur.

Raamatust on väga lihtne aru saada. Seal ei ole kasutatud rasket teksti. Oli ka kahekõnet.

Mulle väga meeldisid Kadri tegemised. Koguaeg elasin kaasa ning vist sellepärast ma selle raamatu nii kiiresti läbi saingi. Raamat andis tunde, et siin elus pole miski võimatu. Elu pakub küll väljakutseid, ent hea südamega inimesel läheb lõpuks ikkagi kõik hästi.

Soovitan kõigile.

Palju päikest ja maitsvaid jäätiseid :)

Wednesday, July 17, 2013

Timm Thaler ehk müüdud naer

James Krüss

See on siis minu selle suve esimene raamat kolmest. Me saime ise teha enda suvelugemise nimekirja. Ma valisin selle raamatu, kuna ma olin juba enne esimesi peatükke lugenud, aga kuidagi jäi see mul pooleli ja nüüd, kus mul oli võimalus see jälle kätte võtta, tegin ma seda.

Raamatu peategelane oli poiss nimega Timm. Ta elas koos võõrasema ja tema pojaga. Ema oli tal juba ammu-ammu surnud ja isa sai ka ehitusplatsil surma kohe raamatu alguses.

Raamat ise rääkis Timm Thaleri müüdud naerust, oma naeru ümber maailma tagaotsimisest ja tema raskest ning kurvavõitu elust. Tal oli väga armas ja nakatav naer, mis tavaliselt lõppes luksatusega. Ta ei olnud just kuigi rikkast perest ja sellepärast käis ta igal pühapäeval hipodroomil kihla vedamas. Kuid ühel päeval ilmus tema ette härra ruudulises ja pakkus talle, et kui ta (Timm) müüb talle (härra ruudulises) oma naeru, on tal võime võita kõik kihlveod. Timm oli siis väike ja rumal ning ta müüski oma naeru, et saada rikkaks ja lubada endale kõike, mida hing ihaldas. Kuid kui ta sai suuremaks, sai ta aru, et on teinud ränga vea ja läks oma naeru laia maailma otsima. Võõrasema ja tema poja Ervini sai ta rahuliku südamega maha jätta, kuna ta oli hakanud hipodroomil kihlavedudega teenima juba tuhandetes markades. Ülejäänud aja ta muudkui otsis oma naeru taga, aga kas ta selle tagasi sai, seda peate te küll ise välja uurima. :)

Raamat ise oli fantaasiat täis. Raamatu lugesin läbi paari õhtuga, kuna lehekülgi on palju, aga õnneks ei ole kiri väga väike.

Raamatust sain kohe aru. Seal oli suhteliselt lihtne tekst. Olid mõned võõrsõnad, millest ma ei saanud aru, aga minu raamatus olid mõndadel sellistel sõnadel kirjeldus all. Tekstis oli ka kahekõnet.

Ma sain teada, et ära anna ära midagi, mis teeb sind eriliseks. Raha ja rikkus ei tee sind paremaks ega väljapaistvamaks. Ela nii, nagu oled ja ole õnnelik selle üle, mis sul on.

Mulle meeldis selle raamatu juures see, et peategelane võitles oma naeru eest nagu oma hinge eest. Ta ei andnud enne alla kui selleks oli õige hetk.

Soovitan kõigile.

Hääd lugemist ja ilusat suve!

Eks lööme käed, mu härra! Uskuge:
mis tõprast eristab meid - naer on see.
Nii inimest võid tunda sellest sa,
et õigel ajal suudab naerda ta...

Tuesday, May 28, 2013

Krabat

Otfried Preussler

See on siis minu selle õppeaasta viimane raamat. Muid valikuid meil seekord ei olnud.

Selle raamatu peategelane oli Krabat. Tema nii-öelda südame sõber oli Tonda, kes raamatu keskel hukati.

Raamat rääkis tema kolmest aastast Koselbruchi veskis. See oli Musta Maagia kool, kus nad pidid päev otsa rügama, et veski töötaks ja igal reedel peale lõunat muutsid kõik veskipoisid end ronkadeks ning õppisid Meistri/Möldri loitse pähe. Tänu nendele loitsudele oskasid nad ühtteist nõiduda/võluda. Aga kui saabusid kätte jõulud, valdas kõiki poisse hirm. Igal uusaasta ööl pidi keegi poistest surema. Esimene oli Tonda, kes pidi siit ilmast lahkuma ja teine oli Michal. Iga poiss kartis seda ja lootis, et tema ei pea olema see, keda hukatakse. Kuid siiski oli neil üks võimalus. Tegelikult ei võinud mitte ühelgi poisil olla armastust, aga ainult üks päev enne uut aastat võis tulla ühe poisi armsam teda teiste seast üles otsima. See tähendab seda, et kõik poisid pidid muutma end rongaks ja tüdruk pidi ära arvama, milline on tema kallim. Kui ta ära arvas, hukatakse Meister/Mölder, kõik veskipoisid saavad vabaks ja võivad veskist lahkuda. Kui ei, siis hukatakse poiss kui ka tema tüdruk. Raamatu lõpus juhtuski nii, et Krabati armsam tuli veskisse ja tundis Krabati ära. Ainult, et seekord pidi neiu tegema seda silmad kinni seotult. Ning poisid pidid hiirvaikselt seisma. Ja kui tüdruk Krabati ära tundis said kõik veskipoisid vabaks. Meister/Mölder suri keskööl, sest siis läks veski leekidesse.

Raamatu sisu oli väga ulmeline. See raamat oli tegelikult õudusromaan, kuna see rääkis pahast võlurist ja üleloomulike mustade jõudude võimsusest.

Raamatust oli minu meelest suhteliselt kerge lugeda. Vahepeal ei saanud küll aru, aga kui ma seda arusaamatut kohta uuesti lugesin, siis sai asi selgeks. Tekstis oli kahekõnet ja ka tavalist teksti. Raamat ei olnud päeviku vormis. Illustratsioone polnud.

Raamatust sain teada üht: pole vahet kui raske su elu on. Peaasi, et sul oleks süüa, juua , riideid, hoolivad sõbrad ja katus pea kohal. Aga Krabatil puudus kõige tähtsam asi - perekond. Raamatu alguses oli ta hulkur ja magas igal pool. Tal ei olnud kohta, kus tunda end enamvähem turvaliselt.

Mulle meeldis kõige rohkem see koht, kus Krabati armsam pidi ta pimesi üles leidma. Mulle meeldivad sellised õudust kui ka põnevust tekitavad kohad. See oligi minu jaoks raamatu tippkoht. Ma arvasin, et ta hukatakse koos tema armsamaga. Aga minu kergenduseks läks kõik ikkagi vastupidi.

Raamat lõppeski sellega, kus Krabat sai veskist lahkuda koos oma tüdrukuga.

Mõnusat lugemist :)

Friday, April 26, 2013

Hulkur Rasmus

Astrid Lindgren

Seekord ma pidin siis raamatu valima kuue seast. Ma kõige algul oleksin tahtnud lugeda raamatut "Tim Thaler ehk müüdud naer", aga lõpuks otsustasin ikkagi lugeda "Hulkur Rasmust". Mulle tundus see teine raamat kuidagi hoopis huvitavam, kui esimene ja sellepärast ma otsustasingi "Hulkur Rasmuse" kasuks. Mul oli see raamat juba aastaid raamaturiiulis, aga suutsin alles nüüd ennast kätte võtta ja seda lugema asuda.

Raamatu peategelane oli Västerhaga lastekodu poiss Rasmus. Tal polnud mitte kedagi peale oma parima sõbra Gunnari.

Raamat rääkis Rasmuse elust. Ta elas lastekodus, kus talle ei meeldinud olla. Kui aus olla, siis ma arvan, et kellelegi ei meeldiks olla lastekodulaps. Iga laps tahab endale enda kodu ja armastavaid vanemaid. See oli ka Rasmuse soov, aga tema arvates ei olnud tal võimalik sealt pääseda, sest kõik täiskasvanud, kes tulid endale last valima, ei valinud kunagi sirgete juustega poisse. Nad võtsid alati endale mõne lokkis peaga plika. Ja sellepärast Rasmus lastekodust põgeneski. Ta leidis endale reisikaaslase, kelle juurde ta raamatu lõpus elama jäi. Ta sai ikkagi endale vanemad, kuigi nad ei olnud ilusad ja rikkad, nagu Rasmus soovinud oli, aga ta oli oma eluga rahul. Tema arvates oli ta maailma kõige õnnelikum laps.

Raamatu sisu oli seikluslik. Samamoodi oli õhtuti magama minnes seda raske käest panna, kuna tema juhtumised haarasid mind endaga kaasa nagu juhtus mul eelmise raamatu lugemisega. Raamatus oli peaaegu kakssada lehekülge. Seda ei ole eriti palju ja raamat ise oli väike ja suure kirjaga. Natuke oli ka illustratsioone.

Raamatust oli kohe algul väga lihtne aru saada. Minu jaoks oli seal väga voolav ja arusaadav tekst. Seal oli nii kahekõnet kui ka lihtsalt jutustavat teksti. Raamat ei olnud päeviku vormis.

Raamatust sain teada üht: ei pea olema rikas, et olla õnnelik. Saab ka teisiti. Kui sul on oma vanemad, kodu ja võib olla ka lemmikloom, siis on ju kõik hästi. Kõige tähtsam on see, et inimesel oleks koht, kus elada ja tunda end turvaliselt kaitstud. Oleks inimesed, kes sind armastavad ja keda sina saad armastada.

Kõige rohkem meeldis mulle see, kus Rasmusel oli valida kas jääda elama rikaste inimeste juurde või minna kaasa inimesega, keda ta oli juba armastama hakanud. Ma arvan, et Rasmus tegi õige valiku.

Raamat lõppeski sellega, kus Rasmus sai endale kodu ja vanemad. Ja kassipoja.

Ma arvan, et iga inimene, kellel on huvi ja viitsimist, saab selle raamatu vabalt ühe õhtuga läbi.

Seda soovitan ma samuti soojalt :)

Friday, January 25, 2013

Haldjatants 

K. Reimus

Ma pidin selle raamatu välja valima kolme seast. Ma valisin selle raamatu sellepärast, et pealkiri "Haldjatants" ütles mulle, et seal võib midagi võluvat olla. Ma ei olnud sellest raamatust enne midagi kuulnud.

Raamatu peategelane oli 15-aastane Kristiina. Tal oli ema, kes oli alkohoolik ja väike õde. Tema vanemad olid lahus ja kuna ema oli neil alkohoolik, oli neil vahepeal rahaga kitsas.

Raamat rääkis Kristiina elust, kus ta pidi toime tulema oma murede ja probleemidega. Minu arvates oli tema kõige suurem probleem oma ema. Ta emal oli pidevast alkoholi tarvitamisest kas ühe-, kahe- või kolmepäevapohmell. Ema lubas küll ennast parandada, aga ikka ja jälle juhtus eespool mainitut. Veel pidi ta toime tulema oma väikese õega, kui ema oli kodunt ära või pohmellis. Aga muidugi oli ka koolis klassikaaslastega probleeme. Kui sügisel tuli klassi uus poiss nohik Argo, hakkasid klassikaaslased teda igas asjas süüdistama ja kiusama. Kui Kristiina püüdis teda kaitsta, tõmbas see talle endale ainult hädasid kaela. Kristiina kurba ja halli elu tegi rõõmsamaks hea sõbranna Triin. Nad olid lahutamatud. Raamatu keskel armus Kristiina oma klassivenda ja sõprus Triinuga jäi tahaplaanile.

Raamatu sisu oli tõsieluline. Raamatut oli väga raske käest panna, kuna Kristiina tegemised haarasid mind kaasa. Raamat ei olnud väga paks, aga kiri oli suhteliselt väike.

Kui ma lugesin raamatu esimesi lehekülgi, ei saanud ma selle tegevusele pihta, aga kui alustasin lugemist uuesti, sain aru. Raamatu sisu oli suhteliselt kerge, lugemist tegi kergemaks kahekõne.
Ma sain teada, et mõnel inimesel võib olla raskem elu, kui pealt paistab. Kristiina klassikaaslaste kirjeldusi lugedes leidsin ma, et ei pea olema mingi klassi printsess ja kõige popim. See ei too mingit edu.

Mulle meeldis see, et Kristiina sai kõigega hakkama, mis talle takistuseks ette tuli. Ja muidugi ka see, kuidas ta oma väikest õde hoidis.

Raamat lõppes õnnelikult lumememmesid tehes. Kristiina oli jõulud õnnelikult mööda saatnud küll ainult oma õega, kuna ema oli haiglas, aga ikkagi olid kõik rõõmsad ja õnnelikud.

Ma arvan, et iga inimene, kellel huvi ja viitsimist, saab selle  raamatu ühe õhtuga vabalt läbi.

Soovitan soojalt :)